Nüüd siis reisist.
4. juuni
Minu ja Kristiina reis algab 4. juunil Tallinnast. Saime kokku bussijaamas, et koos Tartusse viivale bussile minna. Sellest päevast suurt ei mäleta, unine olin. Bussis sai õnneks kohvi osta. Kohvi juues meenus, et ununesid sööginõud. Kiire hädakõne Marikale, tema tuleb vastu ja toob kõik vajaliku. Pärast aitab meil kompsud Roosi viia. Kairin, Raido ja Kärt tulid õhtul külla. Enne nii pikka sõitu tuleb ju ometi inimesed üle vaadata ja ära saata nagu kord ja kohus.
5. juuni
Hommikul ärkame üles ja lubame endale, et teeme nii kiiresti, et sõidame välja nii nagu Reeda ja Rainiga kokku lepitud, kell 9.00. Nojah, mind te ju tunnete. Kell 8.55 istusime hommikusöögilauda kohvi jooma. 9.00 tulid Reet ja Rain loomulikult kohale. "Kas te kohvi soovite?" küsis Erika sinisilmse lootusrikkusega (et oma piinlikkustunnet varjata). "Kas te joote veel kohvi," küsib hämmastunud Reet. ".....Me koristame lauda," mille peale köögis plahvatab naer, "aga pole hullu, me saame asjad kohe alla tuua," jätkab Erika vapralt naeratades. Reet ja Rain paistavad kergendatult hingavat, asjade pakkimist pole vaja oodata.
Nojah, igatahes tervitatakse mind köögis sõnadega: "Tead, Erika, sa olid väga veenev."
Rainil õnnestub kuidagi kotid autosse pakkida, kuidas, teavad ainult tema ja võib olla ka Reet, sest meil Krisiinaga on kummalgi rohkem asju, kui Reedal ja Rainil kokku.
Läti ja Leedu läbime kenasti, Poolas läheb asi raskeks. See Poola ei taha kuidagi otsa lõppeda. Selline tunne, et tegemist on millegi lõputuga. Öörahu kestab meil kolm tundi, kusjuures mul õnnestub isegi magada. Kui sõit jätkub, jään taas magama. Ärkan selle peale, et Rain paneb tule põlema. Avastan, et auto millegipärast seisab, sisse vaatab kiiver silmadega, natuke allapool on automaat. Meid vaadatakse üle profesionaalse täpsuse ja kiirusega ning kästakse edasi sõita. Võeh, oli see vast ehmatus.
6. juuni
Jõuame Saksamaale. Kiirteed on võrratud. Kiirusepiirangut kui sellist ei eksisteeri. On olemas soovitatav kiirus. Ega meie aeglaselt ei sõida, aga mõned panevad meist vasakult ja paremalt viuhhhhh mööda ja tuul paneb auto peaaegu kelgutama. Tekib küsimus, kas me ikka sõidame. Hommikul joome väga head kohvi ja sööme väga head saiakest. Hiljem jõuame Sanssouci parki Potsdamis.
Park on rabavalt ilus. Mõned pargiosad on külastajatele kinni pandud ja seal töötavad aednikud, pügavad ja kastavad. Mis siis, et vihma sajab.
Õhtul tutvume kena neiuga, kelle nimi on Franziska. Kokkusaamine pidi toimuma tema juures kella seitsme paiku. Unustasime, et sakslased ei tunne sellist sõna nagu "paiku", selletõttu seisame kümne pärast seitse ukse taga ja imestame, miks sisse ei lasta ja kui tüdruk tõesti ümber mõtles oleks võinud ju öelda. Kahe minuti pärast seitse jõuab võõrustaja kohale, teeb suured silmad ja ütleb, et kokku oli ju lepitud kell seitse.
7. juuli
Märksõna kiirtee. Tervepäev. Kõik on väsinud. Tagatipuks põrutame õhtul õigest mahasõidust mööda ja selle tulemusel ähvardab meid Belgia asemel Hollandisse jõudmine. Eesistmetel algab ja kogub jõudu tõeline taifuun, st perekonnatüli. Lõpuks panen klapid pähe, keeran muusika põhja ja kuulan Cooperit. Brüsselisse jõudes jätkub ka tüli, sest me kõik peame millegipärast oskama öelda, kuhu Brüsselis keerama peab, kuigi puuduvad nii korralik kaart kui ka hiromantilised võimed. Juhuslikult jõuame õigele tänavale ja õige maja ette. Reet hõiskab, et oleme õigel tänaval ja õige maja ees. Rain peatab masina. Vaikus. Vaikus. Vaikus. Röögatus: "Oleme me nüüd õiges kohas või ei ole!!!???" mis kõlab Raini suust. Uksel võtab meid vastu maailma kõige lahkema naeratusega Hanna.
Vot sellisega.
8. juuli
Lahkume vara. Hanna varustab meid korralike Brüsseli kaartidega. Läheme linna peale. Reet ja Rain ühes suunas, meie Kristiinaga teises. Eesmärk on jõuda kesklinna. Kristiina, leides, et julge hundi rind ikka rasvane, väidab, et kaarti pole vajagi, jõuame kesklinna välja küll. Viie minuti pärast avastame, et oleme hoopis kesklinnast eemale kõndinud. Selle peale tahaks öelda irv.
Brüssel on kohutavalt ilus ja vapustavalt suur linn.
9. juuli
Läheme viiekesi Bruggesse, vaatame linna, katedraale. Õhtupoole otsustame neljakesi korra Hollandisse sisse hüpata ja ookeani ääres istuda. Väga värskendav. Ainult Suure Vee ääres on õige värskendav tuul.
10. juuli
Hommikul kirikusse ja taas linnapeale. Märksõna: pargid. Istume Kristiinaga mitmes erinevas pargis varjus. Õhtul Hanna juurde tagasi. Tema viis meid kinno Madagaskarit vaatama, animatsiooni (nagu üks mu sõber kunagi rõhutas).
11. juuli
Varakult üles ja kiirteele. Teeme veel viimase teepalve koos Hannaga ja siis minema. See võtab kohutavalt kaua aega, tükk aega seisame viiekesi auto juures vaikides ega suuda end sundida minekule. Saame Hannalt kutse jääda veel kauemaks ning ta mõtleb seda tõsiselt. Kuid kahjuks meie plaanid seda ei võimalda.
Väga mõnus koht oli Grose Feldbeg, sõitsime nimelt mäkke. Midagi sellist pole kunagi näinud. Vapustav. Sõitsime sealt alla eesmärgiga leida koht, kus süüa. Mingi hetk kuuleme äkki Rainilt: "Oi....oi....oi..."
Enne kui ütlen, mis juhtus mõelge..... mäest alla sõit autos, juht kukub oigama...
Reet küsib, mis juhtus. Ei midagi, lihtsalt avastas, et sõidab liiga kiiresti alla. Mõne ajapärast leidsime enamvähem sirge puhkeplatsi ja hakkame peatuma. Peatume millegipärast kuidagi kohmakalt ja kõveralt. Imestan endamisi. Rain teeb ukse lahti ja järsku kukub vanduma. Mina vaatan, et rattad suitsevad. Üllatus. Vapustus. Kuulen kusagilt uduselt et nõutakse vett. Kuna Kristiina tormab vett tooma jään paigale ja jõllitan suitsevat ratast. Autovõhikuna ei saa aru, miks kummid suitsevad ja miks juht nii endast väljas on. Kui viis liitrit vett hakkab poole peale jõudma, siis tuleb välja, et mitte rattad ei suitse, vaid midagi piduritega seoses. Siis hakkan aru saama. Rain selgitab, et keset laskumist puudusid juba pidurid, kuid paanikat ei tahtnud tekitada, sellepärast siis ei öelnud kohe, mis juhtus. Jumal võtab meie palveid kuulda ja me ei olegi keset Saksamaad katkise autoga. Pärast väikest puhkust sõidame edasi. Bad Homburgis sööme jäätist.
12. juuli
Kole palav on. Jalutuskäik Frankfurti kaubanduses. Midagi endale ei leia. OI! Leian küll, ühe euro poest ostan päikeseprillid. Päike on niigi kole elajas, nüüd saavad vähemalt silmad puhata. Hiljem otsime ühe basseini enese jahutamiseks. Leiame. Seal on vinge automaat. See võtab raha vastu, siis saab pileti ja võib ujuma minna. Ujuda ei saanudki. Mina nimelt ei oska. Kui vesi on juba üle kaela, ei julge mina enam vette minna. Ja seal OLI üle kaela. Võehh. Ripnesin siis basseini ääre küljes. Baden Badenis jalutame niisama ringi. Vaatan poodides vaateaknaid. Välja pandud kingad on niiiiiiii kohutavalt kallid. Need peavad küll käsitsi tehtud olema. Pargis kasvab mitu mammutipuud, (mul on nüüd nende käbid ka). Majade vahel kohtame ühte tõeliselt kaunist kassi. Teeme temaga tutvust. Kõik on soliidne ja viisakas. Reet sirutab oma käe välja, kass nuusutab. Reet on seitsmendas taevas. Ahjaa, pargis üllatas mind üks asi. Seal on üks vabaõhu lava, iga õhtu mängib muusika ja kes tahavad, need tantsivad. Peotantse!!!
Õhtul paneme tanklasse telgi üles, enne sai luba küsitud. Õhtul avastame, et üks neiuke ka sebib telgi juures, täpselt meie telgi taha. Ega midagi, mõtleme, lasku käia. Hommikuks oli veel kaks telki püsti. Meie aga olime esimesed julged jänesed ;)
13. juuli
Eesmärk on Prantsusmaa. Kuna kiirteed on tasulised, sõidame mööda väiksemaid teid. Selle üle on mul hea meel, sest siis näen ka Prantsusmaad ennast. Linnad ja külad näevad välja nii, nagu oleks aeg peatunud. Umbes musketäride aega. Samuti vannun, et nägin maja, kus elab papa Carlo. Ausalt. Kindlasti hüppab sealt varsti välja Buratino :) Taizésse jõuame õhtuks. Kogu aeg on kohutavalt palav. Tunne on selline, et kohe põlen ära. Aga ööbimiskohas on barakkides ventilatsioon ja külm duśś. Oh seda õnne.
14. juuni.
Oleme keset lamedat mandrit. Lamedat ikka pinnase mõttes. Päike küpsetab nagu elajas ja mitte kusagilt pole mingisugustki tuuleõhku. See-eest naudime Kristiinaga missadel laulmist.
15. juuni
Otsustame teha seltskonnaga väikese tiiru ümbruskonnas. Ma ei tea kuidas teised, aga mina tunnen end lihtsalt kohutavalt. Põhjamaa inimene olen, õgiv päike hakkab mind juba väga närviliseks tegema.
16. juuni
Järjekordne päev Taiźes. Imetore koht koos imetoredate inimestega.
17. juuni
Lahkumise päev. Tegemist on suure rahvasterändamisega, vana seltskond lahkub ja juurde tulevad juba uued inimesed. Sõidame läbi Prantsusmaa ja kirume esiteks ringteid ja seejärel teede märgisüsteemi. Autojuht sõidab õigest pöördest mööda ja siis saab teada, et ahah, seal me pidime pöörama. Õhtul jõuama kuhugi piirile, kus saavad kolm riiki kokku. Meid võtab vastu lahke perenaine Sophie. Maja, kus nad elavad on 400(!!!) aastat vana. Tulevase "ajaloolasena" vaatan silmad tõllaratastena ringi. Imekaunis. Kõik need asjad, mis kinnitavad maja vanadust ja väärtust on alles jäetud ja suurepärases korras (uksed ja trepi käepide näiteks). Õhtul saame grilli pluss palju salatit. Grillitakse lambajuustu ja meie reisiseltskond vaatab mulle otsa ning itsitab. Minu eesõigus on siis selgitada pererahvale, et neile pakub nalja minu juustuarmastus. Ööbime kahes toas. Vinge.
18. juuni
Otsime Harry Potteri kuuendat raamatut. Selles on ka minu huvi, kuna Reet lubab seda kõva häälega ette lugeda. Mitu linna saab läbi sõidetud, enne, kui leiame. Vahepeal tuleb sõnum Kerlilt. Kihlus-hõissa :) Vahepeal jõuame Alpide lähedale. Oleme Kristiinaga lummatud. Lihtsalt pole sõnu, kui kaunis. Eesmärk on pildistada kuulsat Neuschwansteini lossi. Õnnestub. Olen nüüd kahe kauni foto omanik. Ööbime Brigitte juures.
19. juuni
Reisime mööda Saksamaad. Külastame palju erinevaid linnu. Minu arvamust Saksa linnadest ja küladest ei kõiguta miski. See on muinasjutumaa. Kõige rohkem on meeles Rothenburg ob der Tauber.
No tõesti. Ehtne keskaegne linn. Mul tekib tunne, et Toompea on üsna tavaline ja kaasaegne. Kõigepealt külastame Kriminaalmuuseumi. Keldrikorrus on kõige hullem. Seal on piinamisriistad. Kristiina arvab, et ma pean ta varsti süles välja kandma. Mina vaidlen vastu, et hoopis tema tassib mind. Väljas jalutades saab selgeks, et minul pole ikka mingit orienteerumisoskust. Üksi oleksin lihtsalt ära eksinud. Öööööö bensujaamas. Hakkan juba harjuma ;)
20. juuni.
Esimene peatus Jenas. Külastame ühte toredat vanatädi, kes tutvustab meid Bratwurstiga. Nämm, maitsev kohtumine. 20. juuni on see päev, kus hakkame tagasi sõitma. Öö veedame autos.
21. juuni
Eeeeeee.....mäluauk, sõidame mööda Balti riike. Kui ületame Valga piiripunkti, jääb selline tunne, Tallinn juba paistab.
Minu ja Kristiina reis algab 4. juunil Tallinnast. Saime kokku bussijaamas, et koos Tartusse viivale bussile minna. Sellest päevast suurt ei mäleta, unine olin. Bussis sai õnneks kohvi osta. Kohvi juues meenus, et ununesid sööginõud. Kiire hädakõne Marikale, tema tuleb vastu ja toob kõik vajaliku. Pärast aitab meil kompsud Roosi viia. Kairin, Raido ja Kärt tulid õhtul külla. Enne nii pikka sõitu tuleb ju ometi inimesed üle vaadata ja ära saata nagu kord ja kohus.
5. juuni
Hommikul ärkame üles ja lubame endale, et teeme nii kiiresti, et sõidame välja nii nagu Reeda ja Rainiga kokku lepitud, kell 9.00. Nojah, mind te ju tunnete. Kell 8.55 istusime hommikusöögilauda kohvi jooma. 9.00 tulid Reet ja Rain loomulikult kohale. "Kas te kohvi soovite?" küsis Erika sinisilmse lootusrikkusega (et oma piinlikkustunnet varjata). "Kas te joote veel kohvi," küsib hämmastunud Reet. ".....Me koristame lauda," mille peale köögis plahvatab naer, "aga pole hullu, me saame asjad kohe alla tuua," jätkab Erika vapralt naeratades. Reet ja Rain paistavad kergendatult hingavat, asjade pakkimist pole vaja oodata.
Nojah, igatahes tervitatakse mind köögis sõnadega: "Tead, Erika, sa olid väga veenev."
Rainil õnnestub kuidagi kotid autosse pakkida, kuidas, teavad ainult tema ja võib olla ka Reet, sest meil Krisiinaga on kummalgi rohkem asju, kui Reedal ja Rainil kokku.
Läti ja Leedu läbime kenasti, Poolas läheb asi raskeks. See Poola ei taha kuidagi otsa lõppeda. Selline tunne, et tegemist on millegi lõputuga. Öörahu kestab meil kolm tundi, kusjuures mul õnnestub isegi magada. Kui sõit jätkub, jään taas magama. Ärkan selle peale, et Rain paneb tule põlema. Avastan, et auto millegipärast seisab, sisse vaatab kiiver silmadega, natuke allapool on automaat. Meid vaadatakse üle profesionaalse täpsuse ja kiirusega ning kästakse edasi sõita. Võeh, oli see vast ehmatus.
6. juuni
Jõuame Saksamaale. Kiirteed on võrratud. Kiirusepiirangut kui sellist ei eksisteeri. On olemas soovitatav kiirus. Ega meie aeglaselt ei sõida, aga mõned panevad meist vasakult ja paremalt viuhhhhh mööda ja tuul paneb auto peaaegu kelgutama. Tekib küsimus, kas me ikka sõidame. Hommikul joome väga head kohvi ja sööme väga head saiakest. Hiljem jõuame Sanssouci parki Potsdamis.
Park on rabavalt ilus. Mõned pargiosad on külastajatele kinni pandud ja seal töötavad aednikud, pügavad ja kastavad. Mis siis, et vihma sajab.
Õhtul tutvume kena neiuga, kelle nimi on Franziska. Kokkusaamine pidi toimuma tema juures kella seitsme paiku. Unustasime, et sakslased ei tunne sellist sõna nagu "paiku", selletõttu seisame kümne pärast seitse ukse taga ja imestame, miks sisse ei lasta ja kui tüdruk tõesti ümber mõtles oleks võinud ju öelda. Kahe minuti pärast seitse jõuab võõrustaja kohale, teeb suured silmad ja ütleb, et kokku oli ju lepitud kell seitse.
7. juuli
Märksõna kiirtee. Tervepäev. Kõik on väsinud. Tagatipuks põrutame õhtul õigest mahasõidust mööda ja selle tulemusel ähvardab meid Belgia asemel Hollandisse jõudmine. Eesistmetel algab ja kogub jõudu tõeline taifuun, st perekonnatüli. Lõpuks panen klapid pähe, keeran muusika põhja ja kuulan Cooperit. Brüsselisse jõudes jätkub ka tüli, sest me kõik peame millegipärast oskama öelda, kuhu Brüsselis keerama peab, kuigi puuduvad nii korralik kaart kui ka hiromantilised võimed. Juhuslikult jõuame õigele tänavale ja õige maja ette. Reet hõiskab, et oleme õigel tänaval ja õige maja ees. Rain peatab masina. Vaikus. Vaikus. Vaikus. Röögatus: "Oleme me nüüd õiges kohas või ei ole!!!???" mis kõlab Raini suust. Uksel võtab meid vastu maailma kõige lahkema naeratusega Hanna.
Vot sellisega.8. juuli
Lahkume vara. Hanna varustab meid korralike Brüsseli kaartidega. Läheme linna peale. Reet ja Rain ühes suunas, meie Kristiinaga teises. Eesmärk on jõuda kesklinna. Kristiina, leides, et julge hundi rind ikka rasvane, väidab, et kaarti pole vajagi, jõuame kesklinna välja küll. Viie minuti pärast avastame, et oleme hoopis kesklinnast eemale kõndinud. Selle peale tahaks öelda irv.
Brüssel on kohutavalt ilus ja vapustavalt suur linn.
9. juuli
Läheme viiekesi Bruggesse, vaatame linna, katedraale. Õhtupoole otsustame neljakesi korra Hollandisse sisse hüpata ja ookeani ääres istuda. Väga värskendav. Ainult Suure Vee ääres on õige värskendav tuul.
10. juuli
Hommikul kirikusse ja taas linnapeale. Märksõna: pargid. Istume Kristiinaga mitmes erinevas pargis varjus. Õhtul Hanna juurde tagasi. Tema viis meid kinno Madagaskarit vaatama, animatsiooni (nagu üks mu sõber kunagi rõhutas).
11. juuli
Varakult üles ja kiirteele. Teeme veel viimase teepalve koos Hannaga ja siis minema. See võtab kohutavalt kaua aega, tükk aega seisame viiekesi auto juures vaikides ega suuda end sundida minekule. Saame Hannalt kutse jääda veel kauemaks ning ta mõtleb seda tõsiselt. Kuid kahjuks meie plaanid seda ei võimalda.
Väga mõnus koht oli Grose Feldbeg, sõitsime nimelt mäkke. Midagi sellist pole kunagi näinud. Vapustav. Sõitsime sealt alla eesmärgiga leida koht, kus süüa. Mingi hetk kuuleme äkki Rainilt: "Oi....oi....oi..."
Enne kui ütlen, mis juhtus mõelge..... mäest alla sõit autos, juht kukub oigama...
Reet küsib, mis juhtus. Ei midagi, lihtsalt avastas, et sõidab liiga kiiresti alla. Mõne ajapärast leidsime enamvähem sirge puhkeplatsi ja hakkame peatuma. Peatume millegipärast kuidagi kohmakalt ja kõveralt. Imestan endamisi. Rain teeb ukse lahti ja järsku kukub vanduma. Mina vaatan, et rattad suitsevad. Üllatus. Vapustus. Kuulen kusagilt uduselt et nõutakse vett. Kuna Kristiina tormab vett tooma jään paigale ja jõllitan suitsevat ratast. Autovõhikuna ei saa aru, miks kummid suitsevad ja miks juht nii endast väljas on. Kui viis liitrit vett hakkab poole peale jõudma, siis tuleb välja, et mitte rattad ei suitse, vaid midagi piduritega seoses. Siis hakkan aru saama. Rain selgitab, et keset laskumist puudusid juba pidurid, kuid paanikat ei tahtnud tekitada, sellepärast siis ei öelnud kohe, mis juhtus. Jumal võtab meie palveid kuulda ja me ei olegi keset Saksamaad katkise autoga. Pärast väikest puhkust sõidame edasi. Bad Homburgis sööme jäätist.
12. juuli
Kole palav on. Jalutuskäik Frankfurti kaubanduses. Midagi endale ei leia. OI! Leian küll, ühe euro poest ostan päikeseprillid. Päike on niigi kole elajas, nüüd saavad vähemalt silmad puhata. Hiljem otsime ühe basseini enese jahutamiseks. Leiame. Seal on vinge automaat. See võtab raha vastu, siis saab pileti ja võib ujuma minna. Ujuda ei saanudki. Mina nimelt ei oska. Kui vesi on juba üle kaela, ei julge mina enam vette minna. Ja seal OLI üle kaela. Võehh. Ripnesin siis basseini ääre küljes. Baden Badenis jalutame niisama ringi. Vaatan poodides vaateaknaid. Välja pandud kingad on niiiiiiii kohutavalt kallid. Need peavad küll käsitsi tehtud olema. Pargis kasvab mitu mammutipuud, (mul on nüüd nende käbid ka). Majade vahel kohtame ühte tõeliselt kaunist kassi. Teeme temaga tutvust. Kõik on soliidne ja viisakas. Reet sirutab oma käe välja, kass nuusutab. Reet on seitsmendas taevas. Ahjaa, pargis üllatas mind üks asi. Seal on üks vabaõhu lava, iga õhtu mängib muusika ja kes tahavad, need tantsivad. Peotantse!!!
Õhtul paneme tanklasse telgi üles, enne sai luba küsitud. Õhtul avastame, et üks neiuke ka sebib telgi juures, täpselt meie telgi taha. Ega midagi, mõtleme, lasku käia. Hommikuks oli veel kaks telki püsti. Meie aga olime esimesed julged jänesed ;)
13. juuli
Eesmärk on Prantsusmaa. Kuna kiirteed on tasulised, sõidame mööda väiksemaid teid. Selle üle on mul hea meel, sest siis näen ka Prantsusmaad ennast. Linnad ja külad näevad välja nii, nagu oleks aeg peatunud. Umbes musketäride aega. Samuti vannun, et nägin maja, kus elab papa Carlo. Ausalt. Kindlasti hüppab sealt varsti välja Buratino :) Taizésse jõuame õhtuks. Kogu aeg on kohutavalt palav. Tunne on selline, et kohe põlen ära. Aga ööbimiskohas on barakkides ventilatsioon ja külm duśś. Oh seda õnne.
14. juuni.
Oleme keset lamedat mandrit. Lamedat ikka pinnase mõttes. Päike küpsetab nagu elajas ja mitte kusagilt pole mingisugustki tuuleõhku. See-eest naudime Kristiinaga missadel laulmist.
15. juuni
Otsustame teha seltskonnaga väikese tiiru ümbruskonnas. Ma ei tea kuidas teised, aga mina tunnen end lihtsalt kohutavalt. Põhjamaa inimene olen, õgiv päike hakkab mind juba väga närviliseks tegema.
16. juuni
Järjekordne päev Taiźes. Imetore koht koos imetoredate inimestega.
17. juuni
Lahkumise päev. Tegemist on suure rahvasterändamisega, vana seltskond lahkub ja juurde tulevad juba uued inimesed. Sõidame läbi Prantsusmaa ja kirume esiteks ringteid ja seejärel teede märgisüsteemi. Autojuht sõidab õigest pöördest mööda ja siis saab teada, et ahah, seal me pidime pöörama. Õhtul jõuama kuhugi piirile, kus saavad kolm riiki kokku. Meid võtab vastu lahke perenaine Sophie. Maja, kus nad elavad on 400(!!!) aastat vana. Tulevase "ajaloolasena" vaatan silmad tõllaratastena ringi. Imekaunis. Kõik need asjad, mis kinnitavad maja vanadust ja väärtust on alles jäetud ja suurepärases korras (uksed ja trepi käepide näiteks). Õhtul saame grilli pluss palju salatit. Grillitakse lambajuustu ja meie reisiseltskond vaatab mulle otsa ning itsitab. Minu eesõigus on siis selgitada pererahvale, et neile pakub nalja minu juustuarmastus. Ööbime kahes toas. Vinge.
18. juuni
Otsime Harry Potteri kuuendat raamatut. Selles on ka minu huvi, kuna Reet lubab seda kõva häälega ette lugeda. Mitu linna saab läbi sõidetud, enne, kui leiame. Vahepeal tuleb sõnum Kerlilt. Kihlus-hõissa :) Vahepeal jõuame Alpide lähedale. Oleme Kristiinaga lummatud. Lihtsalt pole sõnu, kui kaunis. Eesmärk on pildistada kuulsat Neuschwansteini lossi. Õnnestub. Olen nüüd kahe kauni foto omanik. Ööbime Brigitte juures.
19. juuni
Reisime mööda Saksamaad. Külastame palju erinevaid linnu. Minu arvamust Saksa linnadest ja küladest ei kõiguta miski. See on muinasjutumaa. Kõige rohkem on meeles Rothenburg ob der Tauber.
No tõesti. Ehtne keskaegne linn. Mul tekib tunne, et Toompea on üsna tavaline ja kaasaegne. Kõigepealt külastame Kriminaalmuuseumi. Keldrikorrus on kõige hullem. Seal on piinamisriistad. Kristiina arvab, et ma pean ta varsti süles välja kandma. Mina vaidlen vastu, et hoopis tema tassib mind. Väljas jalutades saab selgeks, et minul pole ikka mingit orienteerumisoskust. Üksi oleksin lihtsalt ära eksinud. Öööööö bensujaamas. Hakkan juba harjuma ;)
20. juuni.
Esimene peatus Jenas. Külastame ühte toredat vanatädi, kes tutvustab meid Bratwurstiga. Nämm, maitsev kohtumine. 20. juuni on see päev, kus hakkame tagasi sõitma. Öö veedame autos.
21. juuni
Eeeeeee.....mäluauk, sõidame mööda Balti riike. Kui ületame Valga piiripunkti, jääb selline tunne, Tallinn juba paistab.
Kommentaarid