Magamisest
Magamise saaga on meil pikk, nagu ka teistel lastel. Kui ta oli u seitsme - kaheksa kuune juhtus üks väga tervitatav asi. Tulime reisilt Hiiumaalt-Tallinnast. Poja jõudis koju, tervitas seda rõõmuga, kui õhtul läksime peale söömist voodisse, siis tema roomas meie voodis padjale lähemale, keeras end mõnusasti külili kerra ja jäi magama. Otsustasin järgmisel õhtul samuti proovida ja panna ta pikali. Jäi, ei protesteerinud, karjunud ega riielnud, lihtsalt keerles, pöörles, puges külje alla ja jäi magama.
See kestis terve ühe õnneliku kuu. Seejärel jäi ta palavikku. Haige laps on aga haige laps. Tahtis sülle, lähedust, vajus ära päeva jooksul mitu korda ja öösel samuti. See oli kahjuks tagasilöök. Peale seda ta ei jäänud mitte kuidagi teisiti magama, kui süles. Tean neid soovitusi, et pane aga laps voodisse, karjub kümme minutit ja jääb sügavalt magama. Teate, ei jää. Üks kord proovisime ja otsustasin, et minu ja lapse närvide huvides enam ei proovi. Ootasin kaua, et laps jääks magama, ainus tulemus oli see, et laps värises ja luksus ja leemendas ja hääl oli tal kähe. Ärge küsige, kui kaua me ootasime, selgelt üle kümne minuti oli, mulle muidugi tundus, et mitu tundi, kuid nii palju vist siiski ei olnud. Igatahes läksin tookord tuppa tagasi ja laps lamas täpselt seal, kuhu me ta panime, pulksirge, isegi ei rapsinud ja lihtsalt nuttis haledalt ja kähedalt. Kohe, kui sülle võtsin jäi vait ja hingas katkendlikult. Kuna ta oli end ka ilmselgelt näljaseks karjunud, andsin talle piima ja seejärel jäi poiss rahulikult magama.
Eile aga juhtus imeline asi. Issil tuli idee panna ta meie vahele magama. Ta oli nimelt üleval poole üheteistkümneni, nii et me nagunii pidime magama minema, miks mitte proovida minna kõik koos ja selle asemel et teda süles magama kiigutada, lasta tal meie vahel magama jääda ning seejärel oma voodisse tõsta. Toimis. Pidime paar korda lapse kinni püüdma ja tagasi panema, kuid jäi päris kiiresti magama. Oeh, kui hea, laps on lõpuks jälle natuke suuremaks saanud. Täna proovime jälle, kui ta just kell üheksa ise uniseks ei jää.
Igatahes on natuke kahju ka. See tunne kui ta sul süles usalduslikult magama jääb on üle kõige ja ma tean, et kui Jumal peaks andma meile teise lapse, toimin täpselt samamoodi. Nad kasvavad ju nii ruttu. Nii kaua, kui nad tahavad süles olla, tuleb neile seda võimaldada, sest tuleb aeg, kui nad seda enam ei taha.
See kestis terve ühe õnneliku kuu. Seejärel jäi ta palavikku. Haige laps on aga haige laps. Tahtis sülle, lähedust, vajus ära päeva jooksul mitu korda ja öösel samuti. See oli kahjuks tagasilöök. Peale seda ta ei jäänud mitte kuidagi teisiti magama, kui süles. Tean neid soovitusi, et pane aga laps voodisse, karjub kümme minutit ja jääb sügavalt magama. Teate, ei jää. Üks kord proovisime ja otsustasin, et minu ja lapse närvide huvides enam ei proovi. Ootasin kaua, et laps jääks magama, ainus tulemus oli see, et laps värises ja luksus ja leemendas ja hääl oli tal kähe. Ärge küsige, kui kaua me ootasime, selgelt üle kümne minuti oli, mulle muidugi tundus, et mitu tundi, kuid nii palju vist siiski ei olnud. Igatahes läksin tookord tuppa tagasi ja laps lamas täpselt seal, kuhu me ta panime, pulksirge, isegi ei rapsinud ja lihtsalt nuttis haledalt ja kähedalt. Kohe, kui sülle võtsin jäi vait ja hingas katkendlikult. Kuna ta oli end ka ilmselgelt näljaseks karjunud, andsin talle piima ja seejärel jäi poiss rahulikult magama.
Eile aga juhtus imeline asi. Issil tuli idee panna ta meie vahele magama. Ta oli nimelt üleval poole üheteistkümneni, nii et me nagunii pidime magama minema, miks mitte proovida minna kõik koos ja selle asemel et teda süles magama kiigutada, lasta tal meie vahel magama jääda ning seejärel oma voodisse tõsta. Toimis. Pidime paar korda lapse kinni püüdma ja tagasi panema, kuid jäi päris kiiresti magama. Oeh, kui hea, laps on lõpuks jälle natuke suuremaks saanud. Täna proovime jälle, kui ta just kell üheksa ise uniseks ei jää.
Igatahes on natuke kahju ka. See tunne kui ta sul süles usalduslikult magama jääb on üle kõige ja ma tean, et kui Jumal peaks andma meile teise lapse, toimin täpselt samamoodi. Nad kasvavad ju nii ruttu. Nii kaua, kui nad tahavad süles olla, tuleb neile seda võimaldada, sest tuleb aeg, kui nad seda enam ei taha.
Kommentaarid
meie J on olnud eluaeg nii ärksa unega, et mingit tõstmist ei ole kannatanud. Ja ega E ka palju maha jää. Sülest voodise panemine on juba omaette kunsttükk, aga eks ma millalgi hakkan selle teemaga tegelema ka...