Tere!

Kirjutan üle pika aja esimest korda. Nädalad on rahulikud olnud, sellepärast. Täna lihtsalt tuli vastupandamatu soov "klimberdada". Viimasel ajal on kerkinud esile laiskus. Kohe mitte ei viitsi töötamisega tegeleda, selline tunne, et tahaks alustada vaheaega otsast peale.

Kui aga asja vaadata heast küljest, siis olen ikkagi olukorraga rahul. Koht, kus nüüd töötan, on rahulikum. Lapsi on vähem. Neil on ka olemas küünarnukitunne. Kui keegi väikestest poistest lööb väikesele tüdrukule selga, siis suured poisid, need kes on suitsetajadlaiskvorstidjaistumajääjad, võtavad tal natist kinni ja toovad õpetajate tuppa või korrapidajaõpetaja juurde, kõige tihemini siiski õppealajuhataja juurde.

Eile kuulsin, mis toimub mu endises töökohas. Ma olin üllatunud. Kui ma sinna alles tööle läksin, tundus kõik nii kena ja rahulik. Mida aeg edasi, seda närvilisemaks läks. Esiteks, ainus asi, mille vastu koolidirektor huvi tunneb on tema isiklik pangalaen. Õppealajuhataja on nii närviline, et hoia ja keela. Ega õpilased neist maha ei jää. Sellel aastal üks seitsmenda klassi terrorist (vabandan, kuid mul ei ole tema kohta viisakamat sõna), näitas ühele vanamemmele tänaval paljast tagumikku. Seda siis sellepärast, et vanamemm julges teda noomida. See poiss on täielik käitumishälvik. Kummaline, et teda hoitakse endiselt koolimajas. Ta tuleks ühiskonnast eraldada. Sama päeva õhtul oli ta Säästumarketis ühe pensionäri mütsi võtnud ja selle poriloiku visanud. Mõlemad pensionärid olid hüsteerias. Mina neid ei süüdista. Siin on õpilastel olemas elementaarne viisakus ja elementaarne austus inimese vastu. Ma ei räägi siinkohal mitte austusest õpetaja vastu, siin tuleb vahet teha.

Kokkuvõte asjast oleks: hea, et ma Vanast Kohast ära tulin. Töö Siin on siiani puhkuseks olnud.