Kell on kolmveerand üksteist. Kuna meil oli suveajale üleminek, olen väsinud. Ma alati rehabiliteerun sellel perioodil halvasti. Toanaaber vaatab mingit õudukat. Liblikmehe ennustus. Tõeliselt õudne minu jaoks. Ma kunagi lubasin endale, et ei vaata enam õudukaid, oma närvide hoidmiseks. Ikkagi vaatasin algust. Poleks pidanud seda tegema. Ma ei pea vastu sellistele asjadele. Mu närvid ei kõlba ikkagi mitte kuhugi.
Eile oli sünnipäev. Paljud helistasid ja saatsid sõnumeid. Aitäh!!! Mu toanaaber aga oli nagu alati omas elemendis. Tema oli nimelt haige. See haigus ei ole muidugi tema loomulik element. Lihtsalt see, millega ta hakkama sai, oli väga tema moodi. Välja minna ta kuhugi ei saanud. Mina tulin siis töölt koju, uhke potilill kaasas, töölt kingiti, räägin talle rõõmsalt, et virtuaalseltki sain palju lilli. Tema kuulab, kortsutab kulmu ja küsib, et ei tea, kas on mingi lillepäev. Ma siis teatan rõõmsalt, et sünnipäev on. Siis ta hoopis kergitab kulmu ja järeldab, et ahhaaaa, 27. kuupäev on. Ma siis sama rõõmsalt, et jah on küll. Ütles veel, et tal pikk juhe. Palus mul koju jääda, kooriproovi mitte minna, sest tal olevat parem, kui ma olen kodus, et tema vajavat põetust. Jäingi. Mingi kell koputatakse uksele. Üle läve astub meie ühine sõber, käes vapustavalt pikk ja punane roos, teises käes aga niiiiiiiii śokolaadine tort, et anna olla. Itsitasid koos minu üle. Jäin uskuma, et toanaaber unustas. Tal oli väga lõbus. Pidas terve õhtu peenikest naeru. Mul oli siis ka lõbus. Päriselt. Ega ma varemgi teab mis ei kurvastanud. Ise ka sünnipäevasid unustanud. Aga ikkagi oli tore, et tal meeles oli. Veetsime lõbusa õhtu. Vaatasime kõigepealt Shreki ja siis Jääaega.
Eile oli sünnipäev. Paljud helistasid ja saatsid sõnumeid. Aitäh!!! Mu toanaaber aga oli nagu alati omas elemendis. Tema oli nimelt haige. See haigus ei ole muidugi tema loomulik element. Lihtsalt see, millega ta hakkama sai, oli väga tema moodi. Välja minna ta kuhugi ei saanud. Mina tulin siis töölt koju, uhke potilill kaasas, töölt kingiti, räägin talle rõõmsalt, et virtuaalseltki sain palju lilli. Tema kuulab, kortsutab kulmu ja küsib, et ei tea, kas on mingi lillepäev. Ma siis teatan rõõmsalt, et sünnipäev on. Siis ta hoopis kergitab kulmu ja järeldab, et ahhaaaa, 27. kuupäev on. Ma siis sama rõõmsalt, et jah on küll. Ütles veel, et tal pikk juhe. Palus mul koju jääda, kooriproovi mitte minna, sest tal olevat parem, kui ma olen kodus, et tema vajavat põetust. Jäingi. Mingi kell koputatakse uksele. Üle läve astub meie ühine sõber, käes vapustavalt pikk ja punane roos, teises käes aga niiiiiiiii śokolaadine tort, et anna olla. Itsitasid koos minu üle. Jäin uskuma, et toanaaber unustas. Tal oli väga lõbus. Pidas terve õhtu peenikest naeru. Mul oli siis ka lõbus. Päriselt. Ega ma varemgi teab mis ei kurvastanud. Ise ka sünnipäevasid unustanud. Aga ikkagi oli tore, et tal meeles oli. Veetsime lõbusa õhtu. Vaatasime kõigepealt Shreki ja siis Jääaega.
Kommentaarid