Keegi näris mu tossu...
Täna, reedel, on Tartus üritus, mille nimi on ööülikool. Meie Indrekuga otsustasime erudeeritust üles näidata ja ka minna. Algul siis keemiaringi. Loeng oli huvitav, palju keemiaalaseid väljendeid, mida kuulsin esimest korda. Üldjoontes sain siiski aru, et tegemist oli erinevate energiasäästlike programmide tutvustamistega. Oleks tahtnud algusest kuulda, aga noh... pole hullu. Mina isiklikult hakkasin seal uniseks jääma. Mulle vaadatakse siis uskumatu näoga otsa: "Ei ole unine!!!" Noh olgu. Läksime kogu maja uurima, hinges hubisemas arg lootusekübe näha huvitavaid keemiakatseid. Kaks audikat olid nii täis, et ega löögile ei pääsenud. Kuid sellest polnud midagi. Maja ise oli elamus omaette. No ütleme, et kõik seinad uksed ja sildid ustel õhkasid..... ajaloolist hõngu. Pruunid koridorid, kulunud ja isegi pudenenud seinad, sildid ustel olid kirjutatud käsitsi tuśi ja sulg nr neljaga. Peale seda siis Toomemäele. Esialgu oli plaan minna tähetorni. Mõne aja pärast kujunesid meie otsingud teisiti. Nimelt soovisime hoopis Musumäge leida. Arvake ära, kas leidsime?
irw
Meil oli väga tore. Kell siis oli juba nii kaugel, et läksime Botaanikaaeda. Eva pidi meiega seal ühinema. Majas oli väga põnev. Kõik need taimed, mida ma olen muidu harjunud nägema potitaimedena, olid järsku omandanud hiiglaslikud mõõtmed. Siis läks seal veel mitu keerdtreppi üles. OI. Appi. Nii mõnigi on kursis sellega. Ma nimelt kardan kõrgust. Esimene keerdtrepp, millest üles läksime oli tehtud augulisest metallist. Ma ei tea, kuidas ma üles sain. Kuidagimoodi. Üles jõudes hoidusin kramplikult alla vaatamast, sest põrand oli samast materjalist, mis trepp. Indrekul oli muidugi lõbus, sest tema kõrgusekartus polnud pooltki nii hull, kui minul. Saate aru, ta tögas mind. Tal õnnestus seda nii teha, et ma ei suutnud tema peale vihastada. Kui nüüd Sina, armas lugeja, arvad, et hullemaks enam minna ei saa siis...
SAAB!!!
Sealt oli vaja alla ka saada. Paviljoni teises otsas läks teine trepp alla. See ei paistnud läbi. Me läksimejaläksimejaläksimejaläksime... Ma mõtlesin, et see trepp ei lõppegi otsa. Peale seda läksime siis aeda. Seal oli pime ja väga ilus. Valisime siis ühe pingi ja sättisime end istuma. Imetlesime ümbrust, nautisime vaikust. Tśillisime. Järsku Indrek keeras pingi peal ja vaatas selja taha põõsastikku. "Seal oli keegi." Mina siis silmanurgast nägin kedagi lahkumas. Arutasime kes see oli. Pakkusin oravat. Tema pakkus jänest. Istusime edasi. Mõne aja pärast Indrek teatas, et keegi närib tema tossu. Kui ta rääkima hakkas, pani see keegi minema. Istusime edasi. Mõne aja pärast tundsin, et mingid sõbralikud hambad näksivad minu jalga, seda kohta kus on kand ja toss ja teksa. Vapustav. Hakkasime seda elukat siis otsima ja nägime tema selga. No uskuge või mitte, see oli siil!!! Meid käis Botaanikaaias siil näksimas. Elamusi pikaks ajaks.
Eva helistas ja me saime paviljoni ees kokku. Tegime esimesele korrusele ringi peale ja jõudsime keerdtrepiini. Selleni, mis läbi ei paista. Eva, julge jänes ees, mina taga, Indrek minu järel minul käest kinni hoidmas. Polnudki kõige hullem. Üleval tegime tiiru ära, jõudime augulisele põrandale. Eva pani kohe trepist alla, sest ka tema kardab kõrgust. AGA MINA??? Mina hoidsin siis Indrekul paaniliselt käest kinni, tema siis vaatas mulle muheledes otsa ja siis kiikas alla. Ja ma ei julgenud üksi augulisest trepist alla minna. Ja ma ei julgenud seal seista. Ja alla pidi saama. See oli keerdtrepp. See tähendas seda, et kui inimesed alt vastu tulid, olid nemad vasakul ehk siis laiemal osal. Indrek läks ees. Mina siis komberdasin järgi. Ainus põhjus, miks temal käe peal sinikaid ei ole on see, et mul ei ole piisavalt lihaseid. Ma vist hoidsin tal väga kramplikult käest kinni. See trepp oli pikem. Ausalt. Palju pikem võrreldes sellega, kui ma sealt üles tulin. Kui lõpp paistma hakkas, siis mina vist vajusin sealt ära ja millegipärast hakkasin hüsteeriliselt naerma. No ega seda siis ju rahulikult pealt ei vaadatud. Siis oli ju vaja õrritada. Ma ei saanud olla vihane, no tee või tina.
Peale seda, kui kõik olid õnnelikult kindla maapinna peal ja hüsteeria hakkas taanduma, otsustasime Evale seda siili näidata. Läksime sama pargipingi juurde ja olime nii vait, kui võimalik. Siil ei tulnudki enam. Alternatiivseks ürituseks valisime teejoomise. Maandusime Pierre`is (Evale Catwalk ei meeldinud). Teel sinna, Raekoja platsil, Eva järsku küsis, missugused sümptomid on südamerabandusel. Ma siis nimetasin tema rahustuseks kõige jubedamad. Siis kui ta kokku kukub ja läheb näost lillaks, on südamerabandus. Tema teatas, et tal vasak käsi valutab. See veresoone koht. Arter. See pani mind muidugi muretsema, kuid üritasin siis head nägu teha ja rääkisin, kuivõrd hullud asjad mul olid ja kuivõrd vähe see mind mõjutas ja kuivõrd vastupidav süda tegelikult on. Selleks hetkeks jõudsime juba Pierre`i ja istusime, saime menüüd. Eva võttis menüü kätte ja teatas, et vasak käsi suri just ära. Me siis lahkasime igasuguseid ravivõimalusi ja jõime teed, Eva kuuma śokolaadi. Järsku avastasime, et Eva naerab, endal puun juuksekumm peos. Temal olevat see kogu õhtu randmel olnud ja veresooni kinni pigistanud.
Täielikult tibihetk.
Siis läksime koju.
irw
Meil oli väga tore. Kell siis oli juba nii kaugel, et läksime Botaanikaaeda. Eva pidi meiega seal ühinema. Majas oli väga põnev. Kõik need taimed, mida ma olen muidu harjunud nägema potitaimedena, olid järsku omandanud hiiglaslikud mõõtmed. Siis läks seal veel mitu keerdtreppi üles. OI. Appi. Nii mõnigi on kursis sellega. Ma nimelt kardan kõrgust. Esimene keerdtrepp, millest üles läksime oli tehtud augulisest metallist. Ma ei tea, kuidas ma üles sain. Kuidagimoodi. Üles jõudes hoidusin kramplikult alla vaatamast, sest põrand oli samast materjalist, mis trepp. Indrekul oli muidugi lõbus, sest tema kõrgusekartus polnud pooltki nii hull, kui minul. Saate aru, ta tögas mind. Tal õnnestus seda nii teha, et ma ei suutnud tema peale vihastada. Kui nüüd Sina, armas lugeja, arvad, et hullemaks enam minna ei saa siis...
SAAB!!!
Sealt oli vaja alla ka saada. Paviljoni teises otsas läks teine trepp alla. See ei paistnud läbi. Me läksimejaläksimejaläksimejaläksime... Ma mõtlesin, et see trepp ei lõppegi otsa. Peale seda läksime siis aeda. Seal oli pime ja väga ilus. Valisime siis ühe pingi ja sättisime end istuma. Imetlesime ümbrust, nautisime vaikust. Tśillisime. Järsku Indrek keeras pingi peal ja vaatas selja taha põõsastikku. "Seal oli keegi." Mina siis silmanurgast nägin kedagi lahkumas. Arutasime kes see oli. Pakkusin oravat. Tema pakkus jänest. Istusime edasi. Mõne aja pärast Indrek teatas, et keegi närib tema tossu. Kui ta rääkima hakkas, pani see keegi minema. Istusime edasi. Mõne aja pärast tundsin, et mingid sõbralikud hambad näksivad minu jalga, seda kohta kus on kand ja toss ja teksa. Vapustav. Hakkasime seda elukat siis otsima ja nägime tema selga. No uskuge või mitte, see oli siil!!! Meid käis Botaanikaaias siil näksimas. Elamusi pikaks ajaks.
Eva helistas ja me saime paviljoni ees kokku. Tegime esimesele korrusele ringi peale ja jõudsime keerdtrepiini. Selleni, mis läbi ei paista. Eva, julge jänes ees, mina taga, Indrek minu järel minul käest kinni hoidmas. Polnudki kõige hullem. Üleval tegime tiiru ära, jõudime augulisele põrandale. Eva pani kohe trepist alla, sest ka tema kardab kõrgust. AGA MINA??? Mina hoidsin siis Indrekul paaniliselt käest kinni, tema siis vaatas mulle muheledes otsa ja siis kiikas alla. Ja ma ei julgenud üksi augulisest trepist alla minna. Ja ma ei julgenud seal seista. Ja alla pidi saama. See oli keerdtrepp. See tähendas seda, et kui inimesed alt vastu tulid, olid nemad vasakul ehk siis laiemal osal. Indrek läks ees. Mina siis komberdasin järgi. Ainus põhjus, miks temal käe peal sinikaid ei ole on see, et mul ei ole piisavalt lihaseid. Ma vist hoidsin tal väga kramplikult käest kinni. See trepp oli pikem. Ausalt. Palju pikem võrreldes sellega, kui ma sealt üles tulin. Kui lõpp paistma hakkas, siis mina vist vajusin sealt ära ja millegipärast hakkasin hüsteeriliselt naerma. No ega seda siis ju rahulikult pealt ei vaadatud. Siis oli ju vaja õrritada. Ma ei saanud olla vihane, no tee või tina.
Peale seda, kui kõik olid õnnelikult kindla maapinna peal ja hüsteeria hakkas taanduma, otsustasime Evale seda siili näidata. Läksime sama pargipingi juurde ja olime nii vait, kui võimalik. Siil ei tulnudki enam. Alternatiivseks ürituseks valisime teejoomise. Maandusime Pierre`is (Evale Catwalk ei meeldinud). Teel sinna, Raekoja platsil, Eva järsku küsis, missugused sümptomid on südamerabandusel. Ma siis nimetasin tema rahustuseks kõige jubedamad. Siis kui ta kokku kukub ja läheb näost lillaks, on südamerabandus. Tema teatas, et tal vasak käsi valutab. See veresoone koht. Arter. See pani mind muidugi muretsema, kuid üritasin siis head nägu teha ja rääkisin, kuivõrd hullud asjad mul olid ja kuivõrd vähe see mind mõjutas ja kuivõrd vastupidav süda tegelikult on. Selleks hetkeks jõudsime juba Pierre`i ja istusime, saime menüüd. Eva võttis menüü kätte ja teatas, et vasak käsi suri just ära. Me siis lahkasime igasuguseid ravivõimalusi ja jõime teed, Eva kuuma śokolaadi. Järsku avastasime, et Eva naerab, endal puun juuksekumm peos. Temal olevat see kogu õhtu randmel olnud ja veresooni kinni pigistanud.
Täielikult tibihetk.
Siis läksime koju.
Kommentaarid