Üleeile juhtus ime.
Haridusminister tegi mõni aeg tagasi koolidele "kingituse". Nimelt me ei saa kooli nimekirjast kustutada neid õpilasi, kes on üle 16 aastat vanad ja ei õpi, käivad koolis ja molutavad. Ühesõnaga (või õigemini neljaga) ei idane, ei mädane. Me oleme kohustatud neid hoidma ükskõik mis vanuseni, ehk siis kahekümneviie aastased on veel normaalne.
Nii hull meie koolis asi ei ole, kõige vanemad õpilased on 18. aastased. Üks õpib kaheksandas. Õpibki, niivõrd-kuivõrd. Neljadele - kolmedele. Aga tubli noormees, viisakas, täiesti eeskujuliku täiskasvanud inimese käitumisega. Üheksandas oli kaks. Need oli maailmakatastroof. Nad ei teinud mitte midagi terve veerand. Kaks nädalat enne veerandilõppu tundsid siis huvi, et midag siis õige tegema peab. Kusjuures üks neist oli ikka tõsiülbe. Kui ma eelmisel aastal alles kooli tulin, siis ta langes samasuguse eksiarvamuse ohvriks nagu enamus inimesi, kes mind esimest või teist korda näevad. Nimelt et ma olen malbe ja et minuga on lihtne hakkama saada. Tema eksimus oli ränk. Ta üritas mulle pähe istuda ja oi kuidas tal see ei õnnestunud.
Seesama tüüp, keda ma puht isiklikust vastikusest luuseriks nimetan (no on ju, kui nii vanalt ei suuda end kokku võtta), sai juba ammu ettepaneku kooli poolt. Võta paberid välja ja mine tööle või täiskasvanute gümnaasiumi, mis sa sitsid siin ilma igasuguse mõtteta. Keeldus. Lõpetas kaheksanda, viidi üle üheksandasse. Esimene veerand tuli kahtedega. Oli veel kindel, et küll ta teise veerandiga hakkama saab.
AGA VOT EI SAANUD
(Erika istub nüüd arvuti ees itsitab kahjurõõmsalt ja hõõrub rahulolevalt käsi)
Kui tal on kaks veerandit kahed, siis aastahinded tulevad ka kahed. Üle poolte ainetest muide. Või õigemini võiks öelda, mõni üksik hinne oli positiivne, ülejäänud aga jäid punktideks. Selliste tulemustega lõpueksamitele ei saa.
Ime seisneb selles, et ta võttis paberid välja.
Ma tean küll, missuguse inimesena ma nüüd paistan. Kahjurõõmsa ja vastiku putukana. Aga asi ei ole selles, et ma ei taha, et tal hästi läheks. Vastupidi, MA TAHAN ET LÄHEKS!!!!! Lihtsalt tal ei läinud hästi koolis ja ta ei tahtnud nõuandeid kuulda võtta. Ma tõsiselt leian, et tal oleks mõistlikum minna tööle, mitte luuserdada niisama koolimajas.
Haridusminister tegi mõni aeg tagasi koolidele "kingituse". Nimelt me ei saa kooli nimekirjast kustutada neid õpilasi, kes on üle 16 aastat vanad ja ei õpi, käivad koolis ja molutavad. Ühesõnaga (või õigemini neljaga) ei idane, ei mädane. Me oleme kohustatud neid hoidma ükskõik mis vanuseni, ehk siis kahekümneviie aastased on veel normaalne.
Nii hull meie koolis asi ei ole, kõige vanemad õpilased on 18. aastased. Üks õpib kaheksandas. Õpibki, niivõrd-kuivõrd. Neljadele - kolmedele. Aga tubli noormees, viisakas, täiesti eeskujuliku täiskasvanud inimese käitumisega. Üheksandas oli kaks. Need oli maailmakatastroof. Nad ei teinud mitte midagi terve veerand. Kaks nädalat enne veerandilõppu tundsid siis huvi, et midag siis õige tegema peab. Kusjuures üks neist oli ikka tõsiülbe. Kui ma eelmisel aastal alles kooli tulin, siis ta langes samasuguse eksiarvamuse ohvriks nagu enamus inimesi, kes mind esimest või teist korda näevad. Nimelt et ma olen malbe ja et minuga on lihtne hakkama saada. Tema eksimus oli ränk. Ta üritas mulle pähe istuda ja oi kuidas tal see ei õnnestunud.
Seesama tüüp, keda ma puht isiklikust vastikusest luuseriks nimetan (no on ju, kui nii vanalt ei suuda end kokku võtta), sai juba ammu ettepaneku kooli poolt. Võta paberid välja ja mine tööle või täiskasvanute gümnaasiumi, mis sa sitsid siin ilma igasuguse mõtteta. Keeldus. Lõpetas kaheksanda, viidi üle üheksandasse. Esimene veerand tuli kahtedega. Oli veel kindel, et küll ta teise veerandiga hakkama saab.
AGA VOT EI SAANUD
(Erika istub nüüd arvuti ees itsitab kahjurõõmsalt ja hõõrub rahulolevalt käsi)
Kui tal on kaks veerandit kahed, siis aastahinded tulevad ka kahed. Üle poolte ainetest muide. Või õigemini võiks öelda, mõni üksik hinne oli positiivne, ülejäänud aga jäid punktideks. Selliste tulemustega lõpueksamitele ei saa.
Ime seisneb selles, et ta võttis paberid välja.
Ma tean küll, missuguse inimesena ma nüüd paistan. Kahjurõõmsa ja vastiku putukana. Aga asi ei ole selles, et ma ei taha, et tal hästi läheks. Vastupidi, MA TAHAN ET LÄHEKS!!!!! Lihtsalt tal ei läinud hästi koolis ja ta ei tahtnud nõuandeid kuulda võtta. Ma tõsiselt leian, et tal oleks mõistlikum minna tööle, mitte luuserdada niisama koolimajas.
Kommentaarid