Täna hommikul mobiil helises kell kuus. Ma vaevu kuulsin seda. Siis mingi hetk veel ehmatasin, kui kaua ta helisenud on. Kui ta piisavalt kaua piiksub, ärkab Eva kõrvaltoas üles. Täna hommikul tundus, nagu ei oleks Eva ärganud. Ajasin end püsti, võtsin süüa ja istusin einestama. Siis mõne aja pärast varustasin end niidi ja nõelaga, sest oli vaja paar auku kinni õmmelda.

Ja siis see juhtuski. Ülemisel korrusel käis järjest mitu raksakat vastu mingit metalleset. Mingisugustest mälusoppidest meenus, et sellist häält teeb prõmmitav metalluks. Heldus, mõtlesin, naabrid on hulluks läinud. Kell oli kümne pärast seitse. Mõne aja pärast prõmmine jätkus. Hakkas meenutama uksele koputamist kümnendas astmes. Kuna meil uksekella ei ole ja väljaspool on metalluks, hakkasin kahtlustama, et prõmmitakse meile. Suure ehmatusega läksin siis uksele ja kergendatult hingates avastasin, et ukse taga ei ole kedagi. Prõmmiti hoopis ülemiste naabrite juures. Kuulsin muuseas häält: "Kutsun politsei, ja kohe," sellele vastuseks kuulsin väljast selgemini mingit irvitust: "Jaaasna, tahate minust lahti saada?" Kusjuures kõik sõnad kõlasid täiesti aktsenditult, nii eesti kui venekeelne kõne. "Jasno" tähendab "selge". Selle kõige peale panin ma oma ukse vaikselt kinni ja jätkasin toimetamist. Kusjuures ma olen kindel, et panin alumise trepikoja ukse enda järel lukku eelmisel õhtul. Kui täna hommikul majast lahkusin, oli see jälle või ikka veel lukus. Sellest järeldan, et prõmmija oli endine elanik. Kuidas ta muidu kinnisest uksest läbi sai. Lõbusad hommikud peaksid muidugi virgutavad olema, kuid võta näpust. Ikkagi unine.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa tead, et oled eestlane sest...

Magamisest