Magamise saaga on meil pikk, nagu ka teistel lastel. Kui ta oli u seitsme - kaheksa kuune juhtus üks väga tervitatav asi. Tulime reisilt Hiiumaalt-Tallinnast. Poja jõudis koju, tervitas seda rõõmuga, kui õhtul läksime peale söömist voodisse, siis tema roomas meie voodis padjale lähemale, keeras end mõnusasti külili kerra ja jäi magama. Otsustasin järgmisel õhtul samuti proovida ja panna ta pikali. Jäi, ei protesteerinud, karjunud ega riielnud, lihtsalt keerles, pöörles, puges külje alla ja jäi magama. See kestis terve ühe õnneliku kuu. Seejärel jäi ta palavikku. Haige laps on aga haige laps. Tahtis sülle, lähedust, vajus ära päeva jooksul mitu korda ja öösel samuti. See oli kahjuks tagasilöök. Peale seda ta ei jäänud mitte kuidagi teisiti magama, kui süles. Tean neid soovitusi, et pane aga laps voodisse, karjub kümme minutit ja jääb sügavalt magama. Teate, ei jää. Üks kord proovisime ja otsustasin, et minu ja lapse närvide huvides enam ei proovi. Ootasin kaua, et laps jääks magama, ai...
Kommentaarid
Kui ei oleks koolis see nädal, vaid üksinda tööl oma kabinetis terved päevad, oleks väga võimatu mitte nukrutseda ja kõike sellega kaasnevat. Aga kool aitab mingil moel:)
P-S Olen mingil moel tänulik pühaüpäeva eest. Lasnamäel lõppes teenistus alles peale 18-t ning see oli lahe, rõõmus teenistus. Info hakkas liikuma alles 19.30 ajal kui oldi koduteel. Kui oleks teavitatud varem, oleks see osadus olemata jäänud, eks pigem Jumal tahtis et veedaksime Temaga kui mures aega...