Tahtsin, kallid sõbrad, jagada mõtteid.

Mul on kohutav komme nutta kirikus, kui olen liigutatud. See ei häiri mind enam, kuid mõni aasta tagasi häiris kohutavalt. Ma palusin Jumalat, et ta selle ära võtaks. Ma rääkisin talle, kui häiritud ma olen, et ei saa ju niiviisi, kui ma löristan kogu aeg. Jumal kuuleb meid. Ta võttis selle ära. Tõesti võttis.

Mõne aja pärast aga hakkasin tähele panema, et jutlused ja laulud ei paku mulle midagi. Ma ei saanud aru, milles asi on. Mulle tundus, et lauljad laulavad ilma hingeta, jutlused on mõttetud. Pikka aega süüdistasingi kõiki teisi.

Hakkasin aru saama, et see ei ole võimalik. Ei saa olla, et kõik peale minu on süüdi. Küsisin Jumalalt, milles asi on. Olin üllatunud, kui sain vastuse kohe. Ise olen süüdi. Pean paluma, et oleksin jumalateenistusel avatud. Ma siis palusin. Igal teenistusel palusin.

Oh imet. Hakkasin jälle nutma.

Nii et minu puhul on nii, et avatus ja Jumala sõna kuulmine on seotud pisaratega, ei ole midagi teha. Üks ilma teiseta ei toimi. Nii ma siis jälle nutan. Olen õnnelik, et olen jälle Jumalaga suhtlema hakanud.

Kommentaarid

miramis ütles …
Kui hea postitus!!! Mina ka löristan kirikus ja olin sellest mingi aeg tõsiselt häiritud, aga pigem seetõttu, et arvasin, et tegu on üksnes minu "liha avaldusega", kuna liigutun tõesti ka üleva muusika, ilusa looduse, südamlike sõnade jne peale (sinu postituse peale tulid muidugi ka pisarad silma). Hiljuti jõudsin aga selleni, et ma ei pea oma emotsioone häbenema ega kuidagimoodi lahkama, need on kõik Jumala antud ja kui ma olen emotsionaalne, siis olen ja väljendan seda siis julgelt ja täiesti ausalt ka kirikus!
Koos löristamiseni!!

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa tead, et oled eestlane sest...

Magamisest