Elus on erinevaid perioode. Minul on hakanud läbi saama jahe periood. Mitte et ma oleks Jumalasse jahedamalt suhtunud, lihtsalt ma viimasel ajal ei palvetanud väga. Nüüd oleme hakanud I-ga uuesti palvetama. Koos.

Huvitav on see, et kui ma ei palvetanud regulaarselt, oli kõik tore ja ilus. Mitte midagi ei olnud häda. Nüüd, kus olen hakanud palvetama, on sagenenud vaimsed rünnakud. Ma ei tea, kas te olete sellist asja ise tähele pannud.

Vaenlane on väga rahul meie jahedusega. Kui aga otsustad teadlikult jätkata lähenemist Jumalaga, algavad rünnakud. Justkui oleks see mingi ähvardus või siis üritatakse sulle tõestada. et asjal ei ole mõtet, ära näe vaeva. Pealegi, on rünnakud praegu nii lihtsalt tulema. Olen ju hetkel üliemotsionaalne. Kui ma näen kusagil mingisugust "tonti" on nii lihtne selle ette suurendusklaas asetada, kas pole. Kusjuures see "tont" on üldjuhul veel mu enda väljamõeldis.

Kommentaarid

reet ütles …
Kuule, Sa ajad päris hirmu peale. Ma juba ootan seda aega, mil me magamistoa tagasi saame ja ma saan jälle rahus palvetada (me ei palveta kodus koos rohkem kui lastega õhtupalvet tehes, aga see on selline... laste palve)... praegu on elu ilus... Ärev.
Erika ütles …
Ära muretse. Mul oli see vaikimise periood ikka palju-palju pikem.

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa tead, et oled eestlane sest...

Magamisest