Ta magab siiski
Ütleme nii, et üks nädal aega on poiss öö läbi maganud ilma süüa küsimata. Muidugi sellist harjumust segab hamba tulek. Ärkab öösel ja ürita ta siis magama panna. Kui see eelmisel nädalal esimest korda juhtus, ei taibanud kohe, milles asi ja olin temaga tund aega üleval. Alles siis kui Abikaasa tuli üles ja tegi mulle kaastundlikult pai, taipasin, et kõik sümptomid on olemas. Muidu oli rahulik ja hakkas ära vajuma, seejärel järsku tõmbas vibusse ja ütles kräu. Niisiis läks käiku sõber Kamistad. Tänan Jumalat, et meie lapsele see mõjub.
Söömisharjumused on meil samuti muutunud. Nimelt on ta aru saanud, et mõned asjad maitsevad paremini. See tähendab seda, et riisi asemel nõutakse õuna, supi asemel juustuvõileiba ja nii edasi. Oeh. Toolil hakatakse nihelema, keerutatakse, lõpuks tõustakse püsti. Algul emme vihastas koledasti, kuid seejärel rahunes maha. Kui laps tõuseb püsti, ei ole kõht tühi. Põll tuleb eest võtta ja laps mängima kupatada. Viin ta mängunurka. Seal ta istub natuke aega mõtlikult. Vahel näpib mingit mänguasja. Kuna aga emme ja issi söövad edasi, hakkavad lapsel neelud käima. Tatsub laua juurde ja nõuab head-paremat. Emme ja issi aga osutavad söömata söögile. Kui see ei aita, viiakse see hea ja parem demonstratiivselt külmkappi ja ikka seletatakse, et kõigepealt tuleb taldrik tühjaks süüa. Lõpuks hakatakse sööma. Süüakse taldrik tühjaks. Seejärel tuuakse külmkapist see hea asi pidulikult välja ja kiidusõnade saatel saab Poja maiustada. Praegu see töötab, loodan asjatult, et hullemini see iseloomake välja ei tule. Tühi lootus nagunii.
Muidu aga on kõik hästi. Oleme terveks saanud, nii enam-vähem. Mul on mingi imelik palavik, Abikaasa ja Poja aga on täiesti terved. Tuleksime heal meelel Schwartzwaldi külla, kuid väljas on, nagu te kindlasti kõik tähele olete pannud, VÄGA KÜLM. (R, kohanimi on ju õige, eks :P)
Olge siis ikka õnnistatud.
Söömisharjumused on meil samuti muutunud. Nimelt on ta aru saanud, et mõned asjad maitsevad paremini. See tähendab seda, et riisi asemel nõutakse õuna, supi asemel juustuvõileiba ja nii edasi. Oeh. Toolil hakatakse nihelema, keerutatakse, lõpuks tõustakse püsti. Algul emme vihastas koledasti, kuid seejärel rahunes maha. Kui laps tõuseb püsti, ei ole kõht tühi. Põll tuleb eest võtta ja laps mängima kupatada. Viin ta mängunurka. Seal ta istub natuke aega mõtlikult. Vahel näpib mingit mänguasja. Kuna aga emme ja issi söövad edasi, hakkavad lapsel neelud käima. Tatsub laua juurde ja nõuab head-paremat. Emme ja issi aga osutavad söömata söögile. Kui see ei aita, viiakse see hea ja parem demonstratiivselt külmkappi ja ikka seletatakse, et kõigepealt tuleb taldrik tühjaks süüa. Lõpuks hakatakse sööma. Süüakse taldrik tühjaks. Seejärel tuuakse külmkapist see hea asi pidulikult välja ja kiidusõnade saatel saab Poja maiustada. Praegu see töötab, loodan asjatult, et hullemini see iseloomake välja ei tule. Tühi lootus nagunii.
Muidu aga on kõik hästi. Oleme terveks saanud, nii enam-vähem. Mul on mingi imelik palavik, Abikaasa ja Poja aga on täiesti terved. Tuleksime heal meelel Schwartzwaldi külla, kuid väljas on, nagu te kindlasti kõik tähele olete pannud, VÄGA KÜLM. (R, kohanimi on ju õige, eks :P)
Olge siis ikka õnnistatud.
Kommentaarid
Meil algasid umbes samas vanuses Söögilauasõjad, mis kestavad teatud määral siiani. Kavatsen need võita.
Jõudu meile Söögilauasõdades.