Lennujaamas
Paar nädalat tagasi avastasin köögiaknast välja vaadates, et meie kuue maja ühine hoov on täis sadu linde, kõik ühte liiki. Kisa oli selline, et oli kinnisest aknast sisse kuulda. Kahjuks ei suutnud vastu valgust tuvastada, kellega tegemist. Pakkisin poja sisse ja läksime välja, mina kogu aeg pead kuklas hoides. Ei saanudki aru, mis linnud olid. Üritan teile oma muljeid kirjeldada.
Sagin, sagin, mõned lahkujad näksivad viimaseid marju. Lärm on kõrvulukustav.
"See on minu oks, minu oks, minu oks!"
"Kallis, kas sa ikka pakkisid kõik kaasa?"
"Andke andeks, kuid MINA sõin sellest kobarast!"
"Varsti lendame, lendame, lendame!!!" kostab mitmest nokast.
"Olge valmis, valmis, valmis!"
"Minu stardiplatvorm!"
"Ärge trügige!" kostab taas mitmest nokast.
Järgmisel hommikul olidki linnud läinud.
Üleeile istusime pojaga söögilauas ja poja hüüatas järsku: "Linnu!" Vaatasin aknast välja ja olidki linnud. Palju linde. Kümneid meie maja ees olevatel puudel. Vaatasin kaugemale ja seal, kõrgetes kaskedes oli jälle sadu ja sadu linde. Sedakorda siis tuvastasin siidisabad. Nemad olid rahulikumad, püsisid kauem paigal ja mis häält siidisabad teevad, teada ei saanudki, sest läbi akna ei kuulnud ja õue soovi puuduse* ja hiljem vihma tõttu ei läinudki. Meil on õues päris mitu marjapuud, suurem osa on pihlakad, ühte puud ei teagi, vist mingi kultuurpuu. Need vist meelitasidki linnud siia. Siidisabad meie akna taga lendasid aeg-ajalt oksalt oksale, justkui mõtteid ja infot vahetades. Tundsin ära ühe abielupaari, kes lendasid oksalt oksale peaaegu üheskoos. Maas natuke vasakul avati Siidisaba SPA juhuslikult kuivamata lombis. Häid linde mahub ühte SPA-sse palju, kõik olid sõbralikud. Võõraid ja imelikke linde** enda lähedusse ei lubatud, kuid vanad head tuttavad ja normaalsed linnud võisid koos eksisteerida.***
Eile ei näinud enam ühtegi siidisaba, mõtlesid, et rändasid ka edasi, kuid eksisin, täna olid jälle platsis ja peesitasid vahtra otsas päikese käes. Ju nad olid eile vihma varjus.
Mulle meeldib siin linnas elada :)
*Poiss ei tahtnud ja ma ei jaksanud sundida.
** Tihane
*** Oksal, SPA lähedusse ei julgenud keegi tulla.
Sagin, sagin, mõned lahkujad näksivad viimaseid marju. Lärm on kõrvulukustav.
"See on minu oks, minu oks, minu oks!"
"Kallis, kas sa ikka pakkisid kõik kaasa?"
"Andke andeks, kuid MINA sõin sellest kobarast!"
"Varsti lendame, lendame, lendame!!!" kostab mitmest nokast.
"Olge valmis, valmis, valmis!"
"Minu stardiplatvorm!"
"Ärge trügige!" kostab taas mitmest nokast.
Järgmisel hommikul olidki linnud läinud.
Üleeile istusime pojaga söögilauas ja poja hüüatas järsku: "Linnu!" Vaatasin aknast välja ja olidki linnud. Palju linde. Kümneid meie maja ees olevatel puudel. Vaatasin kaugemale ja seal, kõrgetes kaskedes oli jälle sadu ja sadu linde. Sedakorda siis tuvastasin siidisabad. Nemad olid rahulikumad, püsisid kauem paigal ja mis häält siidisabad teevad, teada ei saanudki, sest läbi akna ei kuulnud ja õue soovi puuduse* ja hiljem vihma tõttu ei läinudki. Meil on õues päris mitu marjapuud, suurem osa on pihlakad, ühte puud ei teagi, vist mingi kultuurpuu. Need vist meelitasidki linnud siia. Siidisabad meie akna taga lendasid aeg-ajalt oksalt oksale, justkui mõtteid ja infot vahetades. Tundsin ära ühe abielupaari, kes lendasid oksalt oksale peaaegu üheskoos. Maas natuke vasakul avati Siidisaba SPA juhuslikult kuivamata lombis. Häid linde mahub ühte SPA-sse palju, kõik olid sõbralikud. Võõraid ja imelikke linde** enda lähedusse ei lubatud, kuid vanad head tuttavad ja normaalsed linnud võisid koos eksisteerida.***
Eile ei näinud enam ühtegi siidisaba, mõtlesid, et rändasid ka edasi, kuid eksisin, täna olid jälle platsis ja peesitasid vahtra otsas päikese käes. Ju nad olid eile vihma varjus.
Mulle meeldib siin linnas elada :)
*Poiss ei tahtnud ja ma ei jaksanud sundida.
** Tihane
*** Oksal, SPA lähedusse ei julgenud keegi tulla.
Kommentaarid