Kuidas ma pojale sünnipäevakooki tegin
Algul pidi see olema śokolaadi piparmündi kook. Selleks oli poest vaja osta jogurtimajoneesi. Meie poes seda ei olnud ja suurde poodi ei olnud aega minna.
Hästi. Ostsin ära või, muud asjad olid justkui olemas, et ükskõik missugust kooki teha. Abikaasa tahtis kindlasti śokolaadi ja pähkleid kokku ning kirsse peale, nii et ostsin pähkleid/kirsse ka ja läksin koju leiutama. Mõtlesin, et põhjaks sobib Mississipi śokolaadipiruka põhi ja peale teen siis glasuuri. Põhi oli nii śokolaadimõru, et pidin ikkagi tegema täpselt retsepti järgi, järelikult ei saanud eile õhtul kooki ikkagi valmis küpsetada, sest et pood pandi kinni.
Hommikul poodi, võtsin juurde mis vaja, kodus tuli välja, et kõige tähtsama koostisosa, vahukoore, unustasin osta. Olin küll tujust ära, kuid abikaasa lubas aidata ja poodi järgi minna. Seejärel tuli välja, et rõõskkoor jäi kaaaaa ostmata. Selleks hetkeks olin ikka juba väga-väga tujust ära. Kasutasin siis piima. Pidin nimelt tumeda śokolaadi rõõsa koore sisse sulatama. Mina muidugi ei mõelnud ja panin kõigepealt śokolaadi nõusse ja ootasin rõõmsalt sulamist, lisasin piima ja pidin krabaja saama, sest kuum śokolaad läheb külmas piimas ju tükki. Seisin pliidi ääres, segasin lootusetult tükilist piima ja mõtlesin, et äkki peab abikaasa vahukoore asemel hoopis uue koogi tooma. Kui aga piim hakkas aeglaselt pruunimaks minema, tõusis lootus kui fööniks tulest ja jätkasin koogi tegemist. Kallasin täidise eelküpsetatud põhjale, võtsin kätte ja sain teise krabaja, sest et vedel täidis lekkis ilusti koogivormist läbi. Selleks hetkeks vihastasin juba tõsiselt. Viskasin oma õnnetu koogi ahju, panin köögikella käima ja läksin ust paugutades mujale asjatama. Abikaasa koristas kaastundlikult elutuba.
Kaunistamise ajaks, kui koogi ahjust välja võtsin, tuli välja, et kook ei ole vist väga hull, laotasin kirsid peale ja katsin kogu kupatuse vahukoorega. Tulemus oli päris hea. Oeh. Terve hommik frustreeritud Erikat ja koogitegemist tasus vist ära.
Muuseas, pood avati kell üksteist hommikul ja mina jõudsin kümme minutit enne seda kohale. Arvake ära, kellega koos ma ukse taga seisin. Olukord oli üsna awkward. Minuga koos oli neli pohmas meest erinevas vanuses, kes kas tundsid teineteist või siis said neist kamraadid ühise mure tõttu. Igatahes mõni neist jäi mind pikalt, uurivalt ja heakskiitvalt jõllitama, kuni ma korraks otsa vaatasin ja siis mobiili poole pöördusin*. Kui pood lahti tehti, suundus kolm meest alkoosakonda, üks haaras suitsupaki ja mina purjetasin väärikalt võid, mune ja Bitterit otsima.
Täiesti teine teema. Tegeleme aktiivselt poja potitamisega, ta ise potile ei küsi, tavaliselt on meil püksid märjad ja korraga kuivab neli paari. Kuid on ka õnnestumisi.
*Siinkandis ei lööda külge ainult anorektikutele ja itsitavatele teismelistele. Jorsid löövad külge ka paksudele kolmekümneaastastele, arvatavasti teades, et teiste puhul pole neil lööki aga paks naine võib piisavalt meeleheitel olla.
Hästi. Ostsin ära või, muud asjad olid justkui olemas, et ükskõik missugust kooki teha. Abikaasa tahtis kindlasti śokolaadi ja pähkleid kokku ning kirsse peale, nii et ostsin pähkleid/kirsse ka ja läksin koju leiutama. Mõtlesin, et põhjaks sobib Mississipi śokolaadipiruka põhi ja peale teen siis glasuuri. Põhi oli nii śokolaadimõru, et pidin ikkagi tegema täpselt retsepti järgi, järelikult ei saanud eile õhtul kooki ikkagi valmis küpsetada, sest et pood pandi kinni.
Hommikul poodi, võtsin juurde mis vaja, kodus tuli välja, et kõige tähtsama koostisosa, vahukoore, unustasin osta. Olin küll tujust ära, kuid abikaasa lubas aidata ja poodi järgi minna. Seejärel tuli välja, et rõõskkoor jäi kaaaaa ostmata. Selleks hetkeks olin ikka juba väga-väga tujust ära. Kasutasin siis piima. Pidin nimelt tumeda śokolaadi rõõsa koore sisse sulatama. Mina muidugi ei mõelnud ja panin kõigepealt śokolaadi nõusse ja ootasin rõõmsalt sulamist, lisasin piima ja pidin krabaja saama, sest kuum śokolaad läheb külmas piimas ju tükki. Seisin pliidi ääres, segasin lootusetult tükilist piima ja mõtlesin, et äkki peab abikaasa vahukoore asemel hoopis uue koogi tooma. Kui aga piim hakkas aeglaselt pruunimaks minema, tõusis lootus kui fööniks tulest ja jätkasin koogi tegemist. Kallasin täidise eelküpsetatud põhjale, võtsin kätte ja sain teise krabaja, sest et vedel täidis lekkis ilusti koogivormist läbi. Selleks hetkeks vihastasin juba tõsiselt. Viskasin oma õnnetu koogi ahju, panin köögikella käima ja läksin ust paugutades mujale asjatama. Abikaasa koristas kaastundlikult elutuba.
Kaunistamise ajaks, kui koogi ahjust välja võtsin, tuli välja, et kook ei ole vist väga hull, laotasin kirsid peale ja katsin kogu kupatuse vahukoorega. Tulemus oli päris hea. Oeh. Terve hommik frustreeritud Erikat ja koogitegemist tasus vist ära.
Muuseas, pood avati kell üksteist hommikul ja mina jõudsin kümme minutit enne seda kohale. Arvake ära, kellega koos ma ukse taga seisin. Olukord oli üsna awkward. Minuga koos oli neli pohmas meest erinevas vanuses, kes kas tundsid teineteist või siis said neist kamraadid ühise mure tõttu. Igatahes mõni neist jäi mind pikalt, uurivalt ja heakskiitvalt jõllitama, kuni ma korraks otsa vaatasin ja siis mobiili poole pöördusin*. Kui pood lahti tehti, suundus kolm meest alkoosakonda, üks haaras suitsupaki ja mina purjetasin väärikalt võid, mune ja Bitterit otsima.
Täiesti teine teema. Tegeleme aktiivselt poja potitamisega, ta ise potile ei küsi, tavaliselt on meil püksid märjad ja korraga kuivab neli paari. Kuid on ka õnnestumisi.
*Siinkandis ei lööda külge ainult anorektikutele ja itsitavatele teismelistele. Jorsid löövad külge ka paksudele kolmekümneaastastele, arvatavasti teades, et teiste puhul pole neil lööki aga paks naine võib piisavalt meeleheitel olla.
Kommentaarid