Klassika

Läksime välja, koristama. Kahekesi. Pojaga. Mul oli vaja korraks toas käia ning väljudes ma ei pannud ust lukku. Kui me toas oleme, paneme ukse lukku igivana vasara võtmega, mis on üks ja ainuke. Tavaliselt, kui ma lähen välja ja jätan ukse lahti, võtan ma võtme ukse eest ära. Igaks juhuks. Seekord unustasin.

Tulemus oli siis järgmine. Koristasime all trepikoja ära ja saatsin Poja koju, ütlesin, et uks on lahti ja ma tulen ka kohe üles. Tema läks. Arvake ära, mis juhtus. Muidugi. Tulin üles ja avastasin, et armas Pojake on ukse sõnakuulelikult lukku pannud. Koputasin uksele ja kuulsin, kuidas Poja küsis sõnakuulelikult "kes seal on". Ütlesin, et emme, tee nüüd palun uks lahti (hoidsin sel ajal hinge kinni). Selle peale poja mässas midagi ja siis kuulsin õnnetut "ma ei saa, võtit pole". Lasin õhu kopsust välja. Muidugi. Küsisin siis, kus võti on. Ta ei tea. Siis kõndis minema. Koputasin uuesti. Tuli uuesti ja küsis sama küsimuse. Ütlesin, et olen ikka veel emme ja otsi võti üles ja lase mind tuppa. Olin juba närvis. Poja vist kuulis seda, sest et oli veelgi õnnetum ja pani peaga kergelt vastu ust. Siis jõudsin järeldusele, et last riielda ei ole mõtet ja soovitasin vaadata, äkki on võti põrandale kukkunud. Ta ütles esialgu et ei ole, kuid jäi poole sõna pealt vait ja ütles, endal päike hääles "näe, ongi". Niisiis sain tuppa. Möödus ainult viis minutit. Kui sisse sain pidasin meeles, et riielda praegu ei tohi. Naeratasin hoopis laialt ja me kallistasime ning mõlemad ütlesime, kui hea see on, et võti oli olemas. Samuti ütlesime, et Poja ei pane enam ust kinni, kui enne emmet või issit koju jõuab. Samuti otsustasin omaette, et võtit luku ette ma enam ei jäta.


Fin

Erika

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Ja isegi kui enam ei jäta, kaaluksin ma sellegipoolest ühe varuvõtme tekitamist. Igaks juhuks ;)

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa tead, et oled eestlane sest...

Magamisest