Mis siis juhtus
Hoiatan kohe, et rasedatel ei ole soovitav seda postitust lugeda. Praegu on mul kõik hästi, kuid sisu võib ikkagi häiriv olla.
Nädal tagasi hakkas mul natuke verd tulema, nii et kutsusin endale kiirabi. Poja oli siis lasteaiast kodus ja mul oli selle üle ääärmiselt hea meel. Nimelt abikaasa oli Tln-a lähedal koolitusel ja ta ei oleks lapsele õigeks ajaks lasteaeda järgi jõudnud. Jõudis tagasi töökaaslaselt laenatud autoga kell üheksa õhtul. Poja läks naabrinaise juurde. Siinkohal ei saa jätta ütlemata, kui suurepäraselt tubli üks kolmeaastane saab olla. Esimese hooga hakkas nutma, kui ma ütlesin, et ta minuga kiirabiautosse kaasa tulla ei saa, et ei taha üksi koju jääda. Rahunes siis, kui lubasin kiirabiarstidega ka nõu pidada. Oli hästi tubli, noogutas, endal pisarad veel silmis ja isegi naeratas naabritädile, kes kohale kutsuti. Näitas, kus ta riided on ja oli lahkesti nõus puude ladumisele appi minema.
Mind viidi kohe sünnitusosakonda ja asju toimetati väga operatiivselt. Uurimisel selgus, et sünnitustegevust siiski ei toimu ja platsenta ei irdu, verejooks jäi kinni. Sama päeva õhtul viidi sünnituseelsesse osakonda ja jälgiti esmaspäeva hommikuni. Mees käis mind isegi sama päeva õhtul vaatamas, kui oli koolituselt kohale sõitnud. (Ei kihutanud, muide, Tartu maanteel on see teatavasti enesetapp) Õhtul oli siis poisi kätte saanud, hästi tubli oli olnud ja ei olnud nutnud, kuid hiljem tuli siis muidugi kõik nii öelda lapsele kaela. Ta oli olnud vaeseke nii pinges olnud, et ei olnud midagi söönud. Issi võttis lapse sülle ja toitis lusikast, siis sai kõhu täis. Magama oli vaja jääda ikka käest kinni.
Eelmise nädala neljapäeval arstid veel arvasid, et selle nädala lõpul tahaks keisri teha. Reedel-laupäeval oli juba uus eesmärk - oodata võimalikult pikem periood, et oleks tähtajale lähemal.
Esmaspäevast olen kodus ja pikutan teadmisega, et 36. nädalal tuleb planeeritud keiser. See on juba natuke parem aeg. Nii hea on kodus olla. Oma Abikaasa ja Oma Lapsega. Õhtul läheme kõik koos magama ja saan isegi Abikaasa kaisus natuke olla (niivõrd kuivõrd see rasedusega võimalik on). Poja otsustas kohe ise peale kaisus voodis viibimist, et nüüd läheb ikka vist oma voodisse. Nii asjalik lapsuke, mul ei ole lihtsalt sõnu.
Tunnetasin kõikide palveid, aitäh. Tõesti oli hea kindel tunne, kuigi olin kuni reede lõunani väga hädises meeleolus, tundsin ikkagi Jumala ja teie kõigi kohalolu, suur aitäh.
Nädal tagasi hakkas mul natuke verd tulema, nii et kutsusin endale kiirabi. Poja oli siis lasteaiast kodus ja mul oli selle üle ääärmiselt hea meel. Nimelt abikaasa oli Tln-a lähedal koolitusel ja ta ei oleks lapsele õigeks ajaks lasteaeda järgi jõudnud. Jõudis tagasi töökaaslaselt laenatud autoga kell üheksa õhtul. Poja läks naabrinaise juurde. Siinkohal ei saa jätta ütlemata, kui suurepäraselt tubli üks kolmeaastane saab olla. Esimese hooga hakkas nutma, kui ma ütlesin, et ta minuga kiirabiautosse kaasa tulla ei saa, et ei taha üksi koju jääda. Rahunes siis, kui lubasin kiirabiarstidega ka nõu pidada. Oli hästi tubli, noogutas, endal pisarad veel silmis ja isegi naeratas naabritädile, kes kohale kutsuti. Näitas, kus ta riided on ja oli lahkesti nõus puude ladumisele appi minema.
Mind viidi kohe sünnitusosakonda ja asju toimetati väga operatiivselt. Uurimisel selgus, et sünnitustegevust siiski ei toimu ja platsenta ei irdu, verejooks jäi kinni. Sama päeva õhtul viidi sünnituseelsesse osakonda ja jälgiti esmaspäeva hommikuni. Mees käis mind isegi sama päeva õhtul vaatamas, kui oli koolituselt kohale sõitnud. (Ei kihutanud, muide, Tartu maanteel on see teatavasti enesetapp) Õhtul oli siis poisi kätte saanud, hästi tubli oli olnud ja ei olnud nutnud, kuid hiljem tuli siis muidugi kõik nii öelda lapsele kaela. Ta oli olnud vaeseke nii pinges olnud, et ei olnud midagi söönud. Issi võttis lapse sülle ja toitis lusikast, siis sai kõhu täis. Magama oli vaja jääda ikka käest kinni.
Eelmise nädala neljapäeval arstid veel arvasid, et selle nädala lõpul tahaks keisri teha. Reedel-laupäeval oli juba uus eesmärk - oodata võimalikult pikem periood, et oleks tähtajale lähemal.
Esmaspäevast olen kodus ja pikutan teadmisega, et 36. nädalal tuleb planeeritud keiser. See on juba natuke parem aeg. Nii hea on kodus olla. Oma Abikaasa ja Oma Lapsega. Õhtul läheme kõik koos magama ja saan isegi Abikaasa kaisus natuke olla (niivõrd kuivõrd see rasedusega võimalik on). Poja otsustas kohe ise peale kaisus voodis viibimist, et nüüd läheb ikka vist oma voodisse. Nii asjalik lapsuke, mul ei ole lihtsalt sõnu.
Tunnetasin kõikide palveid, aitäh. Tõesti oli hea kindel tunne, kuigi olin kuni reede lõunani väga hädises meeleolus, tundsin ikkagi Jumala ja teie kõigi kohalolu, suur aitäh.
Kommentaarid