Kodus
Istun siin palju, tähendab, tegutsen ka, kuid sellise kuumaga ma pisemat kuhugi ei vii, pealegi ei ole ma ise ka mingi eluloom sellises leitsakus. Minu jaoks on ilm hea siis kui on max 25 kraadi celsiuse järgi.
Kodus istumisest ja magamatusest tekib mul teadagi ülemõtlemise tendents. Kui palju mind väljapool seinu vaja on, miks üks perekond mind aasta aega järjekindlalt ignoreerinud on, kuidas on võimalik, et vanemahüvitis on madalam, kui eelmisel kuul, kas ma peaksin end süüdi tundma, et ma ei ole sünnipäevapidusid korraldanud ei endale ega lastele ja kas minust on eetiline oodata, et sõbrad mind oma ja oma laste sünnipäevadele kutsuvad, kui ma ise seda teinud ei ole.
Ma tahaks jalutama minna, aga kui ma lähen, lõpeb see suure kisaga, sest päike on väikese jaoks selgelt liiga kuum. Tahaks vanema poisiga rohkem aega veeta, aga väiksem vajab veel väga palju minu tähelepanu, eriti nüüd, kui ma kahtlustan, et esimene hammas pressib läbi. Ma tahaks pärast seda, kui lapsed on magama pandud, natuke intelligentselt oma kaasaga vestelda, kuid jään enne magama. Ma tahan. Ma ei julge ka kedagi niisama külla kutsuda, sest elan oma sõpradest kaugel. Ainus sõber, kes Elvas on, on oma lapse puhul sellist tööd teinud, et ma ei soovi tema lapse ja minu vanema poja vahelist sõprust. (Ärge küsige, kohutav on).
Ühesõnaga, ma lähen aeglaselt hulluks. Appi.
Hiljem.
Meeeee teame küll, et meil on palju häid sõpru, aitäh. Ja perekond keda ma mainisin olid varempteretuttavad, nii et mitte ükski kallitest sõpradest ei peaks end puudutatuna tundma.
Kodus istumisest ja magamatusest tekib mul teadagi ülemõtlemise tendents. Kui palju mind väljapool seinu vaja on, miks üks perekond mind aasta aega järjekindlalt ignoreerinud on, kuidas on võimalik, et vanemahüvitis on madalam, kui eelmisel kuul, kas ma peaksin end süüdi tundma, et ma ei ole sünnipäevapidusid korraldanud ei endale ega lastele ja kas minust on eetiline oodata, et sõbrad mind oma ja oma laste sünnipäevadele kutsuvad, kui ma ise seda teinud ei ole.
Ma tahaks jalutama minna, aga kui ma lähen, lõpeb see suure kisaga, sest päike on väikese jaoks selgelt liiga kuum. Tahaks vanema poisiga rohkem aega veeta, aga väiksem vajab veel väga palju minu tähelepanu, eriti nüüd, kui ma kahtlustan, et esimene hammas pressib läbi. Ma tahaks pärast seda, kui lapsed on magama pandud, natuke intelligentselt oma kaasaga vestelda, kuid jään enne magama. Ma tahan. Ma ei julge ka kedagi niisama külla kutsuda, sest elan oma sõpradest kaugel. Ainus sõber, kes Elvas on, on oma lapse puhul sellist tööd teinud, et ma ei soovi tema lapse ja minu vanema poja vahelist sõprust. (Ärge küsige, kohutav on).
Ühesõnaga, ma lähen aeglaselt hulluks. Appi.
Hiljem.
Meeeee teame küll, et meil on palju häid sõpru, aitäh. Ja perekond keda ma mainisin olid varem
Kommentaarid
Ja võta ülemõtlemise asemel tsipake palveaega, eksole :)
Te olete kõik väga kallid, olgugi et me väga sageli teile külla ei jõua. Ja kutsuge ikka :)
Me armastame teid ka 60 kilomeetri kauguselt ja ilma pidudeta.