Trööbeldis

Trööbeldis on õppinud noogutama ja pead raputama. Õigel ajal. Ütleb rõhutatult "aitt--tähhhh!" ja siis noogutab üsna sügavalt. Kui ma aga korraldan teda keelatud kohast minema, et ta näiteks (täiesti suvaline näide) kardinapuud magamistoast kolmandat korda seinalt maha ei tõmbaks, raputab energiliselt pead.

Üldse on Trööbeldis muutunud üsna kardinaalselt. Kuni esimese eluaastani oli ta äärmiselt rahulik, kuhugi kiiret ei olnud, isegi roomama õppimisega polnud erilist kiiret. Selle aasta augustis aga hakkas ta käima, nüüd ta juba jookseb. Jõuab sõna otseses mõttes igale poole, tavaliselt sinna kuhu ei tohi minna. See on ju nii lõbus, emme tuleb ju järgi ja siis võtab ta lapse noomimise saatel sülle. Seejärel tuleb trikki korrata. Nii tore on ikkagi vaadata, kui emme niiviisi mässab. Ta lausa naerab. Mina üldjuhul ei naera, tavaliselt on mul viies kord juba hambad ristis.

Täna on ilus ilm ja päike paistab, Trööbeldis otsustas jälle kardinapuuga mängida, nii et mina otsustasin, et pakin põnni sisse ja läheme matkama. Siiasamasse. Lihtsalt lasin tal minna, ise kõmpisin käruga järgi. Poiss võttis suuna üllataval kombel poe poole. Sealt jalutasime juba kärus edasi ja külastasime mõlemaid mänguväljakuid. Tagasiteel oli Trööbeldis end ära trööbeldanud ja jäi magama. Oh mis õndsus.