Vilkad Käsitöömeistrid ehk Nobedad Näpud
Nooh, ärme nüüd liialda. Mis meistrid. Nobedad näpud ehk, kui väga vaja on.
Igatahes, avastasin ma end ühel päeval suure sagimise ja lapsemajanduse keskel täiesti mahakäinuna. Mingil hetkel justkui nägin end kõrvalt. Väike laps röögib, sest ei saanud midagi, suurem laps vingub kõrval, sest et tahab nüüd kohe midagi. Tooli peal on triikimata pesu, laua peal on hunnik suvalisi asju, riiulis on teine hunnik suvalisi asju läbisegi raamatutega, mis said kusagilt kolimiskarpidest viimaks väljavabastatud võetud, põrandad on samuti suvalisi asju täis. Mina seisin selle korralageduse ja kassikontserdi keskel ja tundsin, et enam ei jaksa. Vot ei jaksa. Niisiis, hakkasin ühte katkist raamatut parandama. Kleeplindiga. Väike jäi huvitatult vait ning seejärel kulges omasoodu. Suurem jäi ka huvitatult vait ja tahtis aidata. Pesu jäigi triikimata, suvalised asjad jäidki suvaliselt koristamata. Kõik mänguasjadki vedelesid edasi. Raamat sai korda. Jälle annab lugeda. Sellel hetkel tundsin sellist äraütlemata suurt rahuldustunnet, vähe sellest, tundsin, et ma nüüd jälle jaksan natuke.
Eelmisel nädalal, olles samas seisundis, võtsin kätte ja hakkasin õmblema. Üks õhtu pusimist ja valmis nad said, iPadi kaaned. Teisel õhtul oli vaja natuke parandada ning mitu kärbest sai ühe hoobiga maha löödud. Esiteks sai minu töölt saadud iPad ilusad kaaned, teiseks sai lastel õhtu sisustatud (sest emme tegi ebatavalisi asju) ja kolmandaks maandas see nokitsemine väsimust nii mis mühiseb.
Tõepoolest. Meisterdamine on kõige odavam stressiravi.
Igatahes, avastasin ma end ühel päeval suure sagimise ja lapsemajanduse keskel täiesti mahakäinuna. Mingil hetkel justkui nägin end kõrvalt. Väike laps röögib, sest ei saanud midagi, suurem laps vingub kõrval, sest et tahab nüüd kohe midagi. Tooli peal on triikimata pesu, laua peal on hunnik suvalisi asju, riiulis on teine hunnik suvalisi asju läbisegi raamatutega, mis said kusagilt kolimiskarpidest viimaks välja
Eelmisel nädalal, olles samas seisundis, võtsin kätte ja hakkasin õmblema. Üks õhtu pusimist ja valmis nad said, iPadi kaaned. Teisel õhtul oli vaja natuke parandada ning mitu kärbest sai ühe hoobiga maha löödud. Esiteks sai minu töölt saadud iPad ilusad kaaned, teiseks sai lastel õhtu sisustatud (sest emme tegi ebatavalisi asju) ja kolmandaks maandas see nokitsemine väsimust nii mis mühiseb.
Tõepoolest. Meisterdamine on kõige odavam stressiravi.
Kommentaarid