Hoiame kiisut
Tere!
Kiisu võtmisest oleme ammu mõelnud. Kiisu võtmine ei ole niisama võtmine. See vajab planeerimist ja järele mõtlemist, seetõttu tegelesime selle mõttega kolm aastat, või midagi sinnakanti.
Sel aastal otsustasime, et nüüd teeme ära. Puhkasime ära, reisisime ja läksime varjupaika. Meil õnnestus minna just siis, kui oli palju rahvast, kõik kassipoegade toas.
Oi see asi oli keeruline, töötajad kõik jooksid ja korraldasid, perekonnad tulid täiskoosseisus kiisut valima. Peale meie oli veel kolm peret. Üks koosnes emast, isast, vanaemast ja lapsest. Poiss otsis sünnipäevaks kingituseks kassipoega. Teine pere koosnes emast ja tütrest, tütar oli noorem kui välimuse järgi arvata võiks, temagi tahtis kassipoega. Kolmas pere koosnes kahest kenast noorest inimesest, kes hakkasid rikkuma kõiki reegleid, mis seintel kirjas olid. Ja siis meie neljakesi. Nii meie kui ka esimene pere otsisime aktiivselt kassipoega ja esimesed kolm valikut ei olnud saadaval. Ema ja tütar palusid korduvalt ühte ja sama kassipoega sülle aga ei saanud, sest et töötajad pidid pabereid täitma, küsimustele vastama ja telefoni vastu võtma. Kasside sülle võtmisega aga oli nii, võtad kassipoja, kui tahad panna tagasi ja seejärel uut kassipoega võtta, tuleb käed puhtaks pesta. Ühtegi kassipoega ei tohi sülla võtta ilma töötajata. (Need kenad noored inimesed olid tõesti kenad, aga nad lihtsalt ei tulnud selle peale, et seinal olevaid reegleid tuleb lugeda ja seejärel neid täita). Kõige selle asja lõpuks olin juba väsinud ja higine, lausa närvis, sest mitte ei saa kassipoega, kord on liiga noor, liiga haige või liiga võõrastav. Viimane valik oli alguses saadaval, seejärel tuli välja, et siiski ei ole, nad pidid veel nädala ootama, äkki ilmub omanik välja. Soovitasid meil hakata hoiukoduks, nädala pärast aga tagasi tulla ja paberid lõplikult ära vormistada. Ma olin kõigest nii väsinud, et olin nõus.
Kiisut kutsume Liisuks. Ta on umbes 2,5 kuune, väga-väga armas ja tänulik. Eriti esimestel päevadel lõi iga asja peale nurru.
Nüüd on ta leidnud mingisuguse peidukoha, kus ta rahulikult magab. Ma olen natuke mures, sest ma ei taha, et kassipojast kasvaks selline kass, kes omaette voodi all istub. Aga eks näis. Esialgu tundub väga nunnu. Ja kui kõik hästi läheb, saame kolmapäeval "lapsendamise paberitele" alla kirjutada.
Kiisu võtmisest oleme ammu mõelnud. Kiisu võtmine ei ole niisama võtmine. See vajab planeerimist ja järele mõtlemist, seetõttu tegelesime selle mõttega kolm aastat, või midagi sinnakanti.
Sel aastal otsustasime, et nüüd teeme ära. Puhkasime ära, reisisime ja läksime varjupaika. Meil õnnestus minna just siis, kui oli palju rahvast, kõik kassipoegade toas.
Oi see asi oli keeruline, töötajad kõik jooksid ja korraldasid, perekonnad tulid täiskoosseisus kiisut valima. Peale meie oli veel kolm peret. Üks koosnes emast, isast, vanaemast ja lapsest. Poiss otsis sünnipäevaks kingituseks kassipoega. Teine pere koosnes emast ja tütrest, tütar oli noorem kui välimuse järgi arvata võiks, temagi tahtis kassipoega. Kolmas pere koosnes kahest kenast noorest inimesest, kes hakkasid rikkuma kõiki reegleid, mis seintel kirjas olid. Ja siis meie neljakesi. Nii meie kui ka esimene pere otsisime aktiivselt kassipoega ja esimesed kolm valikut ei olnud saadaval. Ema ja tütar palusid korduvalt ühte ja sama kassipoega sülle aga ei saanud, sest et töötajad pidid pabereid täitma, küsimustele vastama ja telefoni vastu võtma. Kasside sülle võtmisega aga oli nii, võtad kassipoja, kui tahad panna tagasi ja seejärel uut kassipoega võtta, tuleb käed puhtaks pesta. Ühtegi kassipoega ei tohi sülla võtta ilma töötajata. (Need kenad noored inimesed olid tõesti kenad, aga nad lihtsalt ei tulnud selle peale, et seinal olevaid reegleid tuleb lugeda ja seejärel neid täita). Kõige selle asja lõpuks olin juba väsinud ja higine, lausa närvis, sest mitte ei saa kassipoega, kord on liiga noor, liiga haige või liiga võõrastav. Viimane valik oli alguses saadaval, seejärel tuli välja, et siiski ei ole, nad pidid veel nädala ootama, äkki ilmub omanik välja. Soovitasid meil hakata hoiukoduks, nädala pärast aga tagasi tulla ja paberid lõplikult ära vormistada. Ma olin kõigest nii väsinud, et olin nõus.
Kiisut kutsume Liisuks. Ta on umbes 2,5 kuune, väga-väga armas ja tänulik. Eriti esimestel päevadel lõi iga asja peale nurru.
Nüüd on ta leidnud mingisuguse peidukoha, kus ta rahulikult magab. Ma olen natuke mures, sest ma ei taha, et kassipojast kasvaks selline kass, kes omaette voodi all istub. Aga eks näis. Esialgu tundub väga nunnu. Ja kui kõik hästi läheb, saame kolmapäeval "lapsendamise paberitele" alla kirjutada.
Kommentaarid