Kirjutan mälestuseks

Juba aegade koidikust loetakse meie peres õhtuti ette raamatuid. Vanasti vaatasime pilte ja jutustasime, seejärel lugesime ette lühijutukesi ja luuletusi. Seejärel võtsime ette toredaid raamatuid, mis on pikad ja lõbusad. Oleme lugenud Täielikku Puhhi, Vahtramäe Emilit, Lennujaama Lutikaid, Naksitralle suisa kaks korda. Seejärel võtsime uuesti lihtsamad raamatud, sest seekord saab Vanem Venna sõnu ette lugeda. Viimasel nädalal on aga juhtunud täiesti ootamatu asi. Nimelt on laps soovinud kuulda, mida Issi mõnikord loeb. On üks selline suur punakaspruun raamat. Noh, ega Issi kade ole, jagas siis lastega ka. Trööbeldisel on teadagi, ükskõik. Vanem Venna aga tahtis järgmisel õhtul veel, siis veel, kolmandal õhtul veel. Jaaaa niiiiii edasi. Et mis see põnev raamat siis on? Pange end siis valmis, et äkki Teie lapsed tahavad ka. Trummipõrin. Biokeemia.

Kunagi ma tulin välja ja ütlesin seda . Tahaksin jagada ühte Postimehe poolt refereeritud artiklit.  http://naine24.postimees.ee/3768845/kuidas-aidata-sopra-kellel-on-arevushaire Minu ärevushäire ei ole enam nii hull*, küll aga oli minu kahekümnendates ja paraku ei olnud mu tutvuskonnas kedagi, kes oleks teadnud, mis toimub, miks ja mida teha. Ma arvan, et sellest rääkimine on oluline, sest et minusuguseid on rohkem. *Kas pole imelik, et ühel õpetajal on selline probleem? See ei löö klassi ees välja, sest et klassi ees olen oma mugavustsoonis.

Me olime täna Vanema Vennaga arvutis ja VV uuris inglise keele sõnastikku. Ta otsustas proovida erinevaid nimesid sisse trükkida. Üks nimi näiteks oli ühe tema lasteaiakaaslase oma. Igatahes tuli välja, et see ei olnud mitte ainult sõnastik vaid ka entsüklopeedia, sest kuidagi me jõudsime Schindleri nimeni. Ta palus mul jutustada, mida see sõna tähendab. Jõudsime väga tõsiste teemadeni, kus ta kuulas ja esitas tõsiseid küsimusi. Jõudsime muidugi ka Schindleri nimekirjani. Kui asi sai lapsele põhjalikult selgeks, avastas ta äkki: "Kuule, emme, me rääkisime täitsa suurte inimeste juttu!" Laps saab alati aru, mis on hea ja mis on halb, kui talle õigete sõnadega rääkida.

Nooh, ärme nüüd liialda. Mis meistrid. Nobedad näpud ehk, kui väga vaja on. Igatahes, avastasin ma end ühel päeval suure sagimise ja lapsemajanduse keskel täiesti mahakäinuna. Mingil hetkel justkui nägin end kõrvalt. Väike laps röögib, sest ei saanud midagi, suurem laps vingub kõrval, sest et tahab nüüd kohe midagi. Tooli peal on triikimata pesu, laua peal on hunnik suvalisi asju, riiulis on teine hunnik suvalisi asju läbisegi raamatutega, mis said kusagilt kolimiskarpidest viimaks välja vabastatud võetud, põrandad on samuti suvalisi asju täis. Mina seisin selle korralageduse ja kassikontserdi keskel ja tundsin, et enam ei jaksa. Vot ei jaksa. Niisiis, hakkasin ühte katkist raamatut parandama. Kleeplindiga. Väike jäi huvitatult vait ning seejärel kulges omasoodu. Suurem jäi ka huvitatult vait ja tahtis aidata. Pesu jäigi triikimata, suvalised asjad jäidki suvaliselt koristamata. Kõik mänguasjadki vedelesid edasi. Raamat sai korda. Jälle annab lugeda. Sellel hetkel tundsin sellist är...

Ma olen praegu Nii Kuri. Ma jäin haigeks ja täiesti valel ajal. Ja mida õhtu edasi, seda halvem on enesetunne. Urrrrrr Ma avastasin, et olen jätnud selle postituse õhku rippuma. Olen terve ja üldsegi mitte kuri. Sääsed söövad mind üsna rõõmsalt ja mina ei tee nendest välja. Õnnistusi! 

Praegu on meie tervised olnud kontrolli all. Auto kohta mingit infot ei ole, kindlustus tegeleb selle asjaga ja siis näeb, kui suur osa maksest jääb meie kanda. Maikuus on vaja puud tellida. Mina tahan päikest tagasi. Kuigi jah, vihma oli ka vaja. Mehel on pühapäeval kohustusi, nii et oleme pühapäeval tulemas. Ma muidu ei tahaks end majast välja end vedada.  Teiselt poolt, võib olla teeb see mulle head? Ma vajan vist vaheldust.

Mehel oli ööl vastu teisipäeva veresuhkruga kriis, ta pidi ööseks haiglasse minema. Kui viimase kümne aasta jooksul on insuliini vajadus suurenenud, siis tundub, et sel aastal ei tea organism enam, mida teha. Veresuhkur hüppab väga kiiresti ühest äärmusest teise ja ta peab väga-väga tihti veresuhkrut mõõtma. Ta võis juba järgmise päeva hommikul koju minna. Insuliinidoosi sai vähendatud, nii et päris nii hulluks ei ole asjad läinud enam, aga hüppab ikkagi. Kuni kolmapäevani niisiis oli pinge. Neljapäeval eskaleerus asi sellega, et lasteaia juurs sõitis auto kogemata vastu betoonist aiaposti. Poiss pistis ise võtme süütesse ja keeras liiga palju. See oli tööauto. Laupäeval ma tundsin, et ei viitsi kohe üldse pühapäevakooli tundi ette valmistada. Ja siis ma vaatasin, mis teema seal oli. Oleme hakanud õppima Eelijat ja teemaks oli see, kui ta põgenes kurja kuninganna eest ja soovis surra, sest et Iisraeli rahvas ikka ei ole pöördunud, kõik tahavad teda tappa, ta on üksi j...

Eile olin ma väga rõõmus, et meil on Burnshield geel. Väiksem haaras lahtisest ahju siseuksest kinni ja geel aitas nii, et paarikümne minuti pärast läks punetus täiesti üle. Meie esialgu kartsime, et tulevad villid.

Kui emme istub ja vaatab last, on kõik korras ja laps saab rahulikult oma mänguasjadega toimetada. Autod on ikka veel lemmikud, kuigi klotsid ja aukudega mänguasjad, kuhu saab erinevaid kujundeid sisse toppida on nüüd ka üsna hinnas. Pehmed mänguloomad saavad vahepeal kalli. Kui emme istub ja loeb raamatut, võib ka edasi toimetada. Vahepeal tuleb kontrollida, kas emme on ikka veel emme, see tähendab, et tuleb juurde tulla ja küsiv väike näoke raamatu ja emme vahele ehk raamatu ette panna ja emmele sügavalt silma vaadata. Kui emme vastu vaatab, tuleb naeratada, kallistada ja edasi toimetada. Või siis naeratada, natuke ninaga nügida ja edasi toimetada. Või siis naeratada, sülle ronida ja raamatut kiskuma hakata. Kõik on head variandid. Kui emmel on vaja koristada, siis on veel toredam, sest siis saab koos toimetada. Emmel on ju asjade välja võtmisel ja vedelema jätmisel abi vaja. Laps on selleks just õige tegelane. Kohe, kui emme on tolmu laudadelt ja riiulitelt ära pühkinud on laps ...

Minu blogi ei ole surnud, lihtsalt olen pikemat aega väsinud olnud. Väiksem kasvatab viimaseid purihambaid. Mõlemad alumised on väljas, vasak ülemine punnitab, parem ülemine on veel vaikne. Ööd ei ole nii rasked, kui vanema poisiga olid. Vanem poiss nuttis pool ööd, kui hambad tulid. Noorem hädaldab natuke ja siis võtab piimapudeli vastu, vanem piimapudelist keeldus. Uudiseid rohkem ei olegi, kui mõtlema hakata. Laste käitumise järgi võib õhtuti kella õigeks panna, et siis kell pool kümme algab meie majas hullumaja. Alumine naabrinaine pani omal ajal lapsed kell kaheksa (!!!) magama ning tal läks natuke aega, enne, kui aru sai, et meie vist paneme kell pool kümme. Noh et kell kümme on kõik voodis. Proovisime omal ajal kell üheksa, aga see tähendas seda, et nad ärkasid hommikul sellistel kellaaegadel, mida ametlikult ei tohiks olemas olla. Suuremate lastega oleks olnud lihtne, emmet issit enne kella üheksat ei puudu. Kui mu suurem poiss väiksem oli ja väiksemat polnud veel loota, pa...

Meie vanem poja A teatas täna, et kui ta suureks kasvab, on meil minia olemas. Nemad neiu A-ga lasteaias otsustasid, et kui nad suureks kasvavad, läheb ta neiu A-le meheks. Vot nii.

Mina veetsin täna natuke aega arvuti taga. Kuulsin, kuidas Trööbeldis läks kööki, haaras tooli, vedas ta kraanikausi juurde* ja tegi kraani lahti. Ma ei läinud kohe. Ma mõtlesin, et mis seal ikka, las mängib. Siis kui ta kõva häälega kilkama hakkas sain aru, et asi oli üle käte läinud ja hõikasin talle, et nüüd aitab. Kraan pandi kohe kinni. Ma siis ronisin kööki ja hakkasin mõttes kõva häälega karjuma. Pool kööki ujus. Ma ei liialda. Täitsa pool kööki kohe. Laps ise tilkus ja nägu oli tal selline, et tal pole ammu nii lõbus olnud. Tegelikult oli tal selline nägu viimati vannist tulles. Vannist tulemise nägu on tavaliselt tema Auras basseinis lustimise nägu. Tirisin riided seljast, viisin ta tuppa, kuivatasin, riietasin ja siis läksin kööki kuivatama. Selleks läks ära terve kaltsukotti pistetud tekikott. Tal oli lõbus, mul oli ka naljakas, aga ma ei tohtinud talle seda välja näidata, nagunii läheb mäng kordamisele, oleks lihtsalt hea, kui see ei juhtuks minu heakskiiduga. * Suure r...

Tegin esmest korda elus kõrvitsa quiche'i. See oli väga maitsev. Retsepti sain siit.  Väga maitsev tuli. 

...oli suhtumine indiaanlastesse. See arusaam, et loomulikult lubatakse kolonistidel kolida indiaanlaste maale, mis siis, et nendega on sõlmitud leping, konkreetsele maa-alale mitte kolimisest. Ma pikemalt ei kirjutakski. Ma olin lihtsalt äärmiselt häiritud.

Lugesin sarja läbi (aitäh, R). Mulle meeldis. Tore on lugeda, kuidas inimesed elasid, tegid sõna otseses mõttes tööd, et süüa. Tüdrukud õppisid juba maast-madalast õmblema. Oskaks ma ka. Iga kord, kui ma näen internetis midagi kena, tahaks järgi teha, aga kui mõtlema hakkan tõesti ka tegemisele, kukuvad käed iseenesest külgedele, sest ma kardan, et mul nagunii ei tule nii hea välja. Mulle meeldis ka see, et raamat on kirjutatud meelelahutuseks, mitte meeleheite külvamiseks. Mõnikord kirjutatakse raamatuid śokeerimiseks, minule sellised ei meeldi. Mind üllatasid, või noh panid natuke kulmu kergitama mõned asjad. Näiteks papa Ingalls. Nad elasid soojas majas, kohas, kus nad said igal aastal oma keldri, aida ja panipaiga toitu täis. Seejärel läks vist pank pankrotti ja nad kaotasid raha. See ei seganud ju põllul töötamast, ega? Papa Ingalls otsustas aga, et nüüd elab seal liiga palju inimesi ja ta vedas oma naise koos väikeste tütardega metsikusse läände. Sest seal saab jahil käia. Ei...

ja mõtlen, et mõnikord on lapsed ikka nunnud. Eriti kui nad tahavad kalli teha.

Trööbeldis on õppinud noogutama ja pead raputama. Õigel ajal. Ütleb rõhutatult "aitt--tähhhh!" ja siis noogutab üsna sügavalt. Kui ma aga korraldan teda keelatud kohast minema, et ta näiteks (täiesti suvaline näide) kardinapuud magamistoast kolmandat korda seinalt maha ei tõmbaks, raputab energiliselt pead. Üldse on Trööbeldis muutunud üsna kardinaalselt. Kuni esimese eluaastani oli ta äärmiselt rahulik, kuhugi kiiret ei olnud, isegi roomama õppimisega polnud erilist kiiret. Selle aasta augustis aga hakkas ta käima, nüüd ta juba jookseb. Jõuab sõna otseses mõttes igale poole, tavaliselt sinna kuhu ei tohi minna. See on ju nii lõbus, emme tuleb ju järgi ja siis võtab ta lapse noomimise saatel sülle. Seejärel tuleb trikki korrata. Nii tore on ikkagi vaadata, kui emme niiviisi mässab. Ta lausa naerab. Mina üldjuhul ei naera, tavaliselt on mul viies kord juba hambad ristis. Täna on ilus ilm ja päike paistab, Trööbeldis otsustas jälle kardinapuuga mängida, nii et mina otsustas...

... hästi. Tänan küsimast. Naabrinaine sai vist aru.* Ma kolistasin viimasel trepikoja koristamise ajal parajat moodi. No mitte üle mõistuse, ma ei tahaks vastik olla. Ma lihtsalt andsin diskreetselt märku, et ma olen siin ja teen. Meil on nii toredad naabrid. Üks naabrinaine kinkis mulle ilusa klaasist vaagna, lihtsalt niisama, tal oli üle. Teine naabrinaine võttis vanema poisi hoida, kuni mind viidi haiglasse ja issi koju tuli. Kolmas naabrinaine annab mulle tühje purke hoidiste tegemiseks. Kõik naabrid jagavad meiega aeg-ajalt aiasaadusi. Ma tean, et kui mu lapsel on abi vaja, siis ta võib ükskõik missuguse naabrinaise juurde minna ja abi küsida. Ma olen talle seda ikka öelnud, mine sa võta kinni, mis juhtuda võib. Lasteaias läheb hästi. Vanemale poisile seal meeldib. Kui ta on tahtnud koju jääda, sest et ta on väsinud, olen ma teda ka jätnud. Siis hakkab tal poole päeva peale meeletult igav. Vaeseke. Väiksem poiss ei ole veel piisavalt vana mõtestatud mängude mängimiseks. Nad...

Täna kuulsin pealt, kuidas naabrinaine mind klatśis. Kust ma tean et mind? Seletan. Meie väikese OO-ga läheme mööda teed. Tema tuleb mööda teed vastu kahe sõbranna seltsis. Siis järsku peaaegu röögatab: "Ma pole veeeeel näinud, et tema treppe peseks!" Sõbranna vastu: "No tema ei korista oma põrandaidki, sa ootad, et ta treppe pühiks..." Naabrinaine: "OOOTAN KÜLL!!! Tśśś-tśśś" Samal ajal mind silmanurgast jälgides. Seejärel kõnnitakse mulle vaikselt vastu ja teretatakse, siis nunnutatakse väikest OO-d. Sisesta ebatsensuurne sõna siia. Sisesta ebatsensuurne sõna siia. Nüüd on vaja siis midagi ette võtta. Ma võiksin:  a. hakata iga kord, kui ma koristan, temale teatama, et ta võib nüüd vaatama tulla;  b. kära teha ekstra tema ukse taga;  c. hakata tolmuimejaga treppe koristama. No tõesti.  KROOP, KROOP, KROOP!!!!!* Ausalt, mu naabrinaine ei näe ka seda, kuidas ma khm WC-s käin, see ju ei tähenda, et mul püksid kogu aeg märjad oleks, eksole. ...

I-l on varsti sünnipäev ja ma ausalt ei tea, mida talle kinkida. Võiks olla midagi kena ja isiklikku. Ma tean, et ta tahab väga raamatupoe kinkekaarte, aga mina tahaksin anda ka midagi isiklikumat lisaks. Kingitustega on nii, et eelmisteks jõuludeks kinkis tema mulle kohaliku ilusalongi kinkekaardi. Ja mina kaotasin ta seoses remondiga ära, sest et ei pannud teda kohe kindlasse kohta. Ma olen sisuliselt kolm kuud nutnud sellepärast. Minu sünnipäeva puhul viis ta mind välja sööma ja saatis raamatupoodi. Seal ostsin ma endale muuhulgas ka ühe raamatu. Mis on nüüd päästmatult kadunud. No ma ei tea, mis mul nende kingitustega on. Üleelmisteks jõuludeks kinkis ta mulle uue mobiili, millele ma kolm kuud hiljem peale istusin, nii et ekraanis on nüüd pragu sees. Ühesõnaga, ma tunnen ennast iga aastaga järjest halvemini, pole ime, et viimase sünna puhul saatis I mind ise raamatupoodi kinki valima. Määäää.