Kui emme teeb asju
Kui emme istub ja vaatab last, on kõik korras ja laps saab rahulikult oma mänguasjadega toimetada. Autod on ikka veel lemmikud, kuigi klotsid ja aukudega mänguasjad, kuhu saab erinevaid kujundeid sisse toppida on nüüd ka üsna hinnas. Pehmed mänguloomad saavad vahepeal kalli.
Kui emme istub ja loeb raamatut, võib ka edasi toimetada. Vahepeal tuleb kontrollida, kas emme on ikka veel emme, see tähendab, et tuleb juurde tulla ja küsiv väike näoke raamatu ja emme vahele ehk raamatu ette panna ja emmele sügavalt silma vaadata. Kui emme vastu vaatab, tuleb naeratada, kallistada ja edasi toimetada. Või siis naeratada, natuke ninaga nügida ja edasi toimetada. Või siis naeratada, sülle ronida ja raamatut kiskuma hakata. Kõik on head variandid.
Kui emmel on vaja koristada, siis on veel toredam, sest siis saab koos toimetada. Emmel on ju asjade välja võtmisel ja vedelema jätmisel abi vaja. Laps on selleks just õige tegelane. Kohe, kui emme on tolmu laudadelt ja riiulitelt ära pühkinud on laps kiiruga kohal ja paneb kõik mänguasjad, riideesemed, paberilehed, pliiatsid, pastakad, käärid, kammid ja harjad täpselt sinna samma laiali, kus nad on kogu aeg olnud. Tavaliselt leiab laps need asjad sahtlitest, kappidest ja mänguasja kastidest kenasti üles.
Kui emmel on vaja nõusid pesta, süüa teha või vannitoas olla, on tegemist probleemiga, sest et siin ei saa laps mitte kuidagi abiks olla. Köögis muidugi võib pliidil raudu tööle keerata, sest see lõbustab emme muidu nii üksluiset tööd. Siis jookseb emme kohale ja keerab pliidirauad kohe kinni ning vaheldus ongi loodud.
Kõige hirmsam asi on aga siis, kui emme teeb trenni. See on lihtsalt kohutav, sest emme hakkab millegipärast kohapeal kõndima. Ja ta ei jõua ju kuhugi kohale. Nagu keegi hoiaks emmet kinni ja ei laseks edasi minna. Siis hakkab emme kätega vehkima ja jalgu tõstma. Nagu keegi sunniks teda. See on nii õudne, sest et laps ei tea, kuidas emmet aidata. Ainus väljapääs on hädaldama hakata, sest äkki tuleb keegi appi. Emme rahustav jutt ei ole väga veenev, sest et ta kõnnib paigal ja vehib käte-jalgadega ikkagi edasi. Emme juurde jooksmine, nutmine ja sülle küsimine paistab toimivat korraks vabastavalt, sest ta võtab lapse sülle. Aga siis ta kõnnib ikkagi kohapeal edasi. Siis tuleb end maha küsida ja uusi võimalusi otsida. Kui mitte miski muu ei toimi, siis tuleb kõva häälega nutta, sest et varem või hiljem see toimib, emme vabaneb ja liigub jälle mööda korterit ringi, võtab lapse sülle ja räägib vaikse ja rahustava häälega. Seejärel on jälle kõik hästi.
Kui emme istub ja loeb raamatut, võib ka edasi toimetada. Vahepeal tuleb kontrollida, kas emme on ikka veel emme, see tähendab, et tuleb juurde tulla ja küsiv väike näoke raamatu ja emme vahele ehk raamatu ette panna ja emmele sügavalt silma vaadata. Kui emme vastu vaatab, tuleb naeratada, kallistada ja edasi toimetada. Või siis naeratada, natuke ninaga nügida ja edasi toimetada. Või siis naeratada, sülle ronida ja raamatut kiskuma hakata. Kõik on head variandid.
Kui emmel on vaja koristada, siis on veel toredam, sest siis saab koos toimetada. Emmel on ju asjade välja võtmisel ja vedelema jätmisel abi vaja. Laps on selleks just õige tegelane. Kohe, kui emme on tolmu laudadelt ja riiulitelt ära pühkinud on laps kiiruga kohal ja paneb kõik mänguasjad, riideesemed, paberilehed, pliiatsid, pastakad, käärid, kammid ja harjad täpselt sinna samma laiali, kus nad on kogu aeg olnud. Tavaliselt leiab laps need asjad sahtlitest, kappidest ja mänguasja kastidest kenasti üles.
Kui emmel on vaja nõusid pesta, süüa teha või vannitoas olla, on tegemist probleemiga, sest et siin ei saa laps mitte kuidagi abiks olla. Köögis muidugi võib pliidil raudu tööle keerata, sest see lõbustab emme muidu nii üksluiset tööd. Siis jookseb emme kohale ja keerab pliidirauad kohe kinni ning vaheldus ongi loodud.
Kõige hirmsam asi on aga siis, kui emme teeb trenni. See on lihtsalt kohutav, sest emme hakkab millegipärast kohapeal kõndima. Ja ta ei jõua ju kuhugi kohale. Nagu keegi hoiaks emmet kinni ja ei laseks edasi minna. Siis hakkab emme kätega vehkima ja jalgu tõstma. Nagu keegi sunniks teda. See on nii õudne, sest et laps ei tea, kuidas emmet aidata. Ainus väljapääs on hädaldama hakata, sest äkki tuleb keegi appi. Emme rahustav jutt ei ole väga veenev, sest et ta kõnnib paigal ja vehib käte-jalgadega ikkagi edasi. Emme juurde jooksmine, nutmine ja sülle küsimine paistab toimivat korraks vabastavalt, sest ta võtab lapse sülle. Aga siis ta kõnnib ikkagi kohapeal edasi. Siis tuleb end maha küsida ja uusi võimalusi otsida. Kui mitte miski muu ei toimi, siis tuleb kõva häälega nutta, sest et varem või hiljem see toimib, emme vabaneb ja liigub jälle mööda korterit ringi, võtab lapse sülle ja räägib vaikse ja rahustava häälega. Seejärel on jälle kõik hästi.
Kommentaarid