Raske nädal

Mehel oli ööl vastu teisipäeva veresuhkruga kriis, ta pidi ööseks haiglasse minema. Kui viimase kümne aasta jooksul on insuliini vajadus suurenenud, siis tundub, et sel aastal ei tea organism enam, mida teha. Veresuhkur hüppab väga kiiresti ühest äärmusest teise ja ta peab väga-väga tihti veresuhkrut mõõtma. Ta võis juba järgmise päeva hommikul koju minna. Insuliinidoosi sai vähendatud, nii et päris nii hulluks ei ole asjad läinud enam, aga hüppab ikkagi.

Kuni kolmapäevani niisiis oli pinge. Neljapäeval eskaleerus asi sellega, et lasteaia juurs sõitis auto kogemata vastu betoonist aiaposti. Poiss pistis ise võtme süütesse ja keeras liiga palju. See oli tööauto.

Laupäeval ma tundsin, et ei viitsi kohe üldse pühapäevakooli tundi ette valmistada.

Ja siis ma vaatasin, mis teema seal oli. Oleme hakanud õppima Eelijat ja teemaks oli see, kui ta põgenes kurja kuninganna eest ja soovis surra, sest et Iisraeli rahvas ikka ei ole pöördunud, kõik tahavad teda tappa, ta on üksi järele jäänud ja ta ei jaksa enam.

Pühapäevakooli tunnid on ikka väga head asjad, ise õpib ka päris palju.

Ja siis, kui ma peale pühapäevakooli tundi nägin, kuidas kõik inimesed, kellega ma tavaliselt teretan ja  vestlen, end ühte tuppa eraldasid, tundsin end ikka tõsiselt sõprade elust väljas olevat.* Ma tean, et see oli palvekas. Kui kohviku ajal ust kinni ei pane, siis inimesed käivad kogu aeg sisse ja välja ja siis ei saa palvesoove jagada ega palvetada. Ma palun vabandust, et niiviisi kutsumata sisse marssisin, aga mul oli tõesti seda kotti vaja, me pidime koju minema.



*Ma algul mõtlesin, et ma seda ei kirjuta.