Ekskursioonist
See toimus 30. mail. Kokku oli kolm klassi. Kolmas, neljas ja minu viies. Startisime hommikul kell 8.15. Käisime läbi mitmed kohad. Esimene, kui mu mälu mind ei peta, oli Emumäe torn. Selline on see eemalt vaadates.
Ja selline oli Emumäe torn.
Noh, sinna nad kõik siis ronisid. Arvake ära, kas ma ka ronisin. See oli ju KÕRGE!!! Üles viis keerdtrepp!!! Kui õpilased alla tulid, ütlesid, et pea käib ringi. Trepi pärast. Keskel pidavat kõik värisema ja kõikuma. Mina ei läinud välja uurima ausalt öeldes. Uskusin neid. Siis oli seal veel puujuurikatest onn. Hästi armas. Seal on hea puhata. Ma ei leia millegipärast selle pilti netist.
Pärast seda sõitsime ringi mööd looduslikult ilusaid kohti. Lõpuks jõudsime Lahemaale. Külastasime kahte mõisa. Esimene oli Palmse. Seal on kummalise uued kombed. Kõik kohad olid lukus. Isegi pargis on millegipärast aiad ees ja lukud ees. Inimesed on muidugi leidnud ka kõrvalisi teid. Neid me kasutasimegi. Istusime ja pidasime piknikku. Kooli poolt saadi ka veel kaks võileiba, ühe mahla ja ühe tüki kooki.
Teine mõis oli Sagadi. Seal käidi siis metsamuuseumis, mõisas sees. Igati ilus oli. Mööda parki oli väga meeldiv jalutada. Selles mõisas oli päris palju asju, mida teha. Kui nad muuseumisse said, siis muidugi jooksid mööda muuseumi kohe laiali. Seal oli näidisteks sisse toodud puitu. Hästi siledaks hööveldatud. Loomade topiseid taheti loomulikult kohe silitada. Me ei lubanud.
Pärast mõisa sõitsime Võsule. Seal külastasime mamsel Jaanikat. Ta peab Võsul mängutuba. See on huvitav koht, kus lapsed viiakse muinasjuttu, pannakse muinasjutus osalema. Ilmselt on asi mõeldud väikestele lasteaialastele. Meie omadele ta ei hakanud muinasjutu lugu üldse ajama, tutvustas lihtsalt metsa ja seal tegutsenud loomi, rääkis natuke selle koha ajaloost. Minu viies klass oli aga "niiiiiiiiiiiiiiiii täiskasvanud" ja "niiiiiiiiiiii suur", et kõike vaadati kergitatud kulmul. Kui aga anti kätte haamer ja naelad ning kästi endale isiklik kännuvana meisterdada, siis olid küll kohe väga aktsioonis. Seal läks üks paar tundi. Jalutasime metsas ringi, käisime mere ääres. Siis peeti pikniku. Õpetajad võeti kõrvale ja pakuti kohvi. Jesssssss!
Kui mamsel Jaanika meid ära saatis heade soovidega, liikusime natukeseks ajaks mere äärde. Minu viienda poisid olid niiiiiii väsinud, et jäid bussi. Ma ei keelanud neid. Tüdrukud tulid. Me kõik olime hullult väsinud. Siin tuligi välja mere teraapiline mõju. Jõudsime kohale ja siis........ oli väsimus nagu käega pühitud. Tegemist siis Tartumaa lastega. Nende jaoks mere ääres käia oli ikka elamus omaette. Viskasid jalatsid jalast ja kilkasid "oi kui mõnus, niiii lahe.l.." Mina, kes ma olin harjunud liivas käima sellest ajast saadik, kui kõndima õppisin, oli see natuke üllatav. Mul oli hea meel, et neile meeldis ja mul oli tõsiselt kahju bussi jääjatest. Üks poole tunni pärast kõndisime bussi poole tagasi. Kohale jõudes vaatasin, et eks seesistujatel oli ka lõbus olnud. Noh, seegi hea. Siis sõitsime koju. Kuidagi lühike tundus see reis. Tagasi sõit on alati millegipärast lühem. Mul oli muidugi ka raamat, mida lugeda. Päris hea raamat oli. Pratcheti "Vahid, vahid". Lugesin vist kolmandat korda.
Võib öelda, et jäin reisiga rahule. Hullumeelseid meil kaasas ei olnud, nii et väga hea oli kõik.
Noh, sinna nad kõik siis ronisid. Arvake ära, kas ma ka ronisin. See oli ju KÕRGE!!! Üles viis keerdtrepp!!! Kui õpilased alla tulid, ütlesid, et pea käib ringi. Trepi pärast. Keskel pidavat kõik värisema ja kõikuma. Mina ei läinud välja uurima ausalt öeldes. Uskusin neid. Siis oli seal veel puujuurikatest onn. Hästi armas. Seal on hea puhata. Ma ei leia millegipärast selle pilti netist.
Pärast seda sõitsime ringi mööd looduslikult ilusaid kohti. Lõpuks jõudsime Lahemaale. Külastasime kahte mõisa. Esimene oli Palmse. Seal on kummalise uued kombed. Kõik kohad olid lukus. Isegi pargis on millegipärast aiad ees ja lukud ees. Inimesed on muidugi leidnud ka kõrvalisi teid. Neid me kasutasimegi. Istusime ja pidasime piknikku. Kooli poolt saadi ka veel kaks võileiba, ühe mahla ja ühe tüki kooki.
Teine mõis oli Sagadi. Seal käidi siis metsamuuseumis, mõisas sees. Igati ilus oli. Mööda parki oli väga meeldiv jalutada. Selles mõisas oli päris palju asju, mida teha. Kui nad muuseumisse said, siis muidugi jooksid mööda muuseumi kohe laiali. Seal oli näidisteks sisse toodud puitu. Hästi siledaks hööveldatud. Loomade topiseid taheti loomulikult kohe silitada. Me ei lubanud.
Pärast mõisa sõitsime Võsule. Seal külastasime mamsel Jaanikat. Ta peab Võsul mängutuba. See on huvitav koht, kus lapsed viiakse muinasjuttu, pannakse muinasjutus osalema. Ilmselt on asi mõeldud väikestele lasteaialastele. Meie omadele ta ei hakanud muinasjutu lugu üldse ajama, tutvustas lihtsalt metsa ja seal tegutsenud loomi, rääkis natuke selle koha ajaloost. Minu viies klass oli aga "niiiiiiiiiiiiiiiii täiskasvanud" ja "niiiiiiiiiiii suur", et kõike vaadati kergitatud kulmul. Kui aga anti kätte haamer ja naelad ning kästi endale isiklik kännuvana meisterdada, siis olid küll kohe väga aktsioonis. Seal läks üks paar tundi. Jalutasime metsas ringi, käisime mere ääres. Siis peeti pikniku. Õpetajad võeti kõrvale ja pakuti kohvi. Jesssssss!
Kui mamsel Jaanika meid ära saatis heade soovidega, liikusime natukeseks ajaks mere äärde. Minu viienda poisid olid niiiiiii väsinud, et jäid bussi. Ma ei keelanud neid. Tüdrukud tulid. Me kõik olime hullult väsinud. Siin tuligi välja mere teraapiline mõju. Jõudsime kohale ja siis........ oli väsimus nagu käega pühitud. Tegemist siis Tartumaa lastega. Nende jaoks mere ääres käia oli ikka elamus omaette. Viskasid jalatsid jalast ja kilkasid "oi kui mõnus, niiii lahe.l.." Mina, kes ma olin harjunud liivas käima sellest ajast saadik, kui kõndima õppisin, oli see natuke üllatav. Mul oli hea meel, et neile meeldis ja mul oli tõsiselt kahju bussi jääjatest. Üks poole tunni pärast kõndisime bussi poole tagasi. Kohale jõudes vaatasin, et eks seesistujatel oli ka lõbus olnud. Noh, seegi hea. Siis sõitsime koju. Kuidagi lühike tundus see reis. Tagasi sõit on alati millegipärast lühem. Mul oli muidugi ka raamat, mida lugeda. Päris hea raamat oli. Pratcheti "Vahid, vahid". Lugesin vist kolmandat korda.
Võib öelda, et jäin reisiga rahule. Hullumeelseid meil kaasas ei olnud, nii et väga hea oli kõik.
Kommentaarid