Kasvatamisest
Ühelt poolt võiks küsida, et mis mina laste kasvatamisest ka tean, mul pole veel lapsigi. Tõepoolest. Väga õige märkus. Aga. Minu töö on laste õpetamine. Proovige õpetada kasvatamata lapsi.
Kahjuks on levinud Eestis valearusaam, et laste kasvatamine algab koolis. Enne seda on aga.... lastud lihtsalt kasvada. Kool annab väärtushinnangud, kool annab käitumise, kool annab....... kõik. Ainult et kui me üritame neid koolis kasvatada, siis kes neid õpetab?
Paraku on nii, et laps peab selgeks saama, mis on õige, mis on vale, mis on hea, mis paha, kuidas käituda, mida tähendab sõna "ei". Seda kõike enne kolmandat eluaastat. Kui selleks ajaks selgeks ei saa, siis ei saa kunagi. Uskuge mind, see ON nii. Kuuendaks eluaastaks on inimese väärtushinnangud välja kujunenud juba. Inimene on välja kujunenud ja õpetajad seda ei muuda. Siis peavad õpetajad tegema tööd nii nende lastega, kes on kasvatatud ja tahavad õppida (või on aru saanud asjast, et peavad õppima isegi kui nad ei taha) ja nendega, kes said alles esimeses klassis aru, et vahel peab tööd tegema ning on olemas ka asjad mis tuleb igal juhul ära teha, kas viitsid või mitte.
Kui vanem küsib kuidas seda teha, noh siis... Näiteks õpetada oma lapsele aseme üleslöömist peale ärkamist. Mänguasjade koristamist enne magama minemist. Suuremad lpsed võtavad juba lapiga tolmu. Veel suuremad võtavad tolmuimeja. Lepitakse kokku, kelle kord on nõusid pesta. Sellised asjad. See kõik ongi õpetamine. Kohustused. Töö. Kui aga ei ole harjunud kohustustega enne kooli siis ei harju nendega ka kooli ajal.
Teine asi on muidugi probleemide lahendamine. Kas sa räägid asjad selgeks või lööd inimest kui ei saa seda, mida tahad. Ka need asjad tulevad kodust. Kas laps saab aru, et on ka käitumisreeglid. Või on ema lapsele kõikides vaidlustes õiguse andnud hirmust kisa ees? Las laps saab mida tahab, peaasi et... teate küll seda juttu.
Nii et meie õpetajatena oleme siis portsu otsas. Sest keda süüdistatakse kui laps ei õpi? Ikka õpetajat. Õpetaja on ju spetsialist, ta ju PEAB hakkama saama. Kui ei saa, siis on vilets õpetaja. Noh, saamegi!!! Aga millise hinnaga! Esimeses klassis me sunnime lapsed tööle. Lihtsalt sellepärast, et oleme suuremad. Vanemates klassides aga meelitame. Kui see ei aita, siis on veel igasuguseid võimalusi. Näiteks olen saatnud õpilasi oma tunni ajal eraldi eripedagoogi juurde õppima. Andsin töö kaasa. Õpilane sai varsti aru, et kui nii ehk naa peab õppima, siis parem juba koos teistega. Või siis suuname mõne õpilase erikooli. Kahju küll, kuid mõne lapse erivajadused on põhjustatud otseselt vanemate tegemata tööst varases lapsepõlves. Kõigega on võimalik hakkama saada. Eriti Jumala abiga.
Aga see ei ole normaalne.
Normaalne oleks ikka see, et KÕIK täidaksid oma ülesandeid, õpetajad oma, vanemad oma, õpilased oma.
Sest õppimine-õpetamine ei ole kliendi-klienditeenindaja suhe. See ei toimi. Vaadake ja jälgige ise, et ei toimi.
Õppimine-õpetamine on partnerlus. Partneriteks on kolm poolt. Õpetaja-õpilane-lapsevanem. Siis see toimib.
Aga noh, kui üks või kaks partneritest keelduvad koostööst, siis ei jäägi õpetajal muud üle, kui rühkida üksi. Pole midagi teha. Kuid oma ülesannetega saame hakkama. "Võimleme" klassi ees, ükskõik kas see läheb kellelegi korda.
Kahjuks on levinud Eestis valearusaam, et laste kasvatamine algab koolis. Enne seda on aga.... lastud lihtsalt kasvada. Kool annab väärtushinnangud, kool annab käitumise, kool annab....... kõik. Ainult et kui me üritame neid koolis kasvatada, siis kes neid õpetab?
Paraku on nii, et laps peab selgeks saama, mis on õige, mis on vale, mis on hea, mis paha, kuidas käituda, mida tähendab sõna "ei". Seda kõike enne kolmandat eluaastat. Kui selleks ajaks selgeks ei saa, siis ei saa kunagi. Uskuge mind, see ON nii. Kuuendaks eluaastaks on inimese väärtushinnangud välja kujunenud juba. Inimene on välja kujunenud ja õpetajad seda ei muuda. Siis peavad õpetajad tegema tööd nii nende lastega, kes on kasvatatud ja tahavad õppida (või on aru saanud asjast, et peavad õppima isegi kui nad ei taha) ja nendega, kes said alles esimeses klassis aru, et vahel peab tööd tegema ning on olemas ka asjad mis tuleb igal juhul ära teha, kas viitsid või mitte.
Kui vanem küsib kuidas seda teha, noh siis... Näiteks õpetada oma lapsele aseme üleslöömist peale ärkamist. Mänguasjade koristamist enne magama minemist. Suuremad lpsed võtavad juba lapiga tolmu. Veel suuremad võtavad tolmuimeja. Lepitakse kokku, kelle kord on nõusid pesta. Sellised asjad. See kõik ongi õpetamine. Kohustused. Töö. Kui aga ei ole harjunud kohustustega enne kooli siis ei harju nendega ka kooli ajal.
Teine asi on muidugi probleemide lahendamine. Kas sa räägid asjad selgeks või lööd inimest kui ei saa seda, mida tahad. Ka need asjad tulevad kodust. Kas laps saab aru, et on ka käitumisreeglid. Või on ema lapsele kõikides vaidlustes õiguse andnud hirmust kisa ees? Las laps saab mida tahab, peaasi et... teate küll seda juttu.
Nii et meie õpetajatena oleme siis portsu otsas. Sest keda süüdistatakse kui laps ei õpi? Ikka õpetajat. Õpetaja on ju spetsialist, ta ju PEAB hakkama saama. Kui ei saa, siis on vilets õpetaja. Noh, saamegi!!! Aga millise hinnaga! Esimeses klassis me sunnime lapsed tööle. Lihtsalt sellepärast, et oleme suuremad. Vanemates klassides aga meelitame. Kui see ei aita, siis on veel igasuguseid võimalusi. Näiteks olen saatnud õpilasi oma tunni ajal eraldi eripedagoogi juurde õppima. Andsin töö kaasa. Õpilane sai varsti aru, et kui nii ehk naa peab õppima, siis parem juba koos teistega. Või siis suuname mõne õpilase erikooli. Kahju küll, kuid mõne lapse erivajadused on põhjustatud otseselt vanemate tegemata tööst varases lapsepõlves. Kõigega on võimalik hakkama saada. Eriti Jumala abiga.
Aga see ei ole normaalne.
Normaalne oleks ikka see, et KÕIK täidaksid oma ülesandeid, õpetajad oma, vanemad oma, õpilased oma.
Sest õppimine-õpetamine ei ole kliendi-klienditeenindaja suhe. See ei toimi. Vaadake ja jälgige ise, et ei toimi.
Õppimine-õpetamine on partnerlus. Partneriteks on kolm poolt. Õpetaja-õpilane-lapsevanem. Siis see toimib.
Aga noh, kui üks või kaks partneritest keelduvad koostööst, siis ei jäägi õpetajal muud üle, kui rühkida üksi. Pole midagi teha. Kuid oma ülesannetega saame hakkama. "Võimleme" klassi ees, ükskõik kas see läheb kellelegi korda.
Kommentaarid
Muide, mõned aastad tagasi küsis minult üks pedagoogilise haridusega ema, kristlane ja muidu äärmiselt sümpaatne inimene, kui vana last tuleks hakata kaasama kodustesse majapidamistöödesse. Kas 15-aastaselt on ikka ju veel vara, et ta oma nõud ära peseks ja oma voodit teeks? (nõusolekut ootav hääletoon ja peakallutus) Vaat sellise asja peale ei oska noh ega möh öelda.
A psühholoogi juurde saatsin ma ühe õpilase sellepärast, et ta oli ennast lõiganud. Mitte et ma oleks inglikest tagasi oodanud. Lihtsalt psühholoog teadis paremin missuguseid küsimusi esitada ning sai teada, et see ei olnud tegelikult ikka üldse mõnus ja et ta enam end lõikama ei hakka. Meil on nii psühholoog, eripedagoog kui ka parandusõppe õpetaja. Meie saadame rohkem eripedagoogi juurde kui probleeme on. Mitte et taas inglikesed tuleksid. Selline usk/lootus on kuidagi kitsarinnaline minu arvates.