häiritud

eelmisel nädalavahetusel toimus mu õepoja Kaido õnnistamine. selleks pidulikuks puhuks kutsuti kokku päris mitu rahvast. (stiililiselt vale väljend, ma tean... ma selgitan hiljem) pealinnast tulid kohale vanaema, vanaisa ja vanatädi, lõunast tuli kohale teine tädi koos kahe tütrega, teie alandlik teener koos abikaasaga esindasid kohalikke. vanaisa ja vanaema tulid õnnistamise pühapäeval, tädi pealinnast tuli päev varem. temale pidime laupäeval vastu minema. teel rongijaama astusime läbi koguduse venna juurest ,ma unustasin päikseprillid nende juurde maha ja me abikaasaga mõtlesime, et käime läbi ja võtame minu prillid kaasa. meil õnnestus jõuda just siis, kui toimus Festival, (see sama, mis on olnud Eesti kristlaste tähelepanu keskpunktis juba mitu kuud) koguduse vend ja tema tütar tulid uksele vastu, jutu keskel rääkisid ka sellest, et vaatavad neti kaudu ülekannet. see oli nii huvitavalt öeldud..... "me vaatame Lootuse festivali, seda on võimalik neti kaudu vaadata." jäi mulje, nagu nad kutsuksid meid üles ruttu koju tormama ja vaatama. ma siis ütlesin, et me ei saa hetkel, varsti tuleb tädi ja me peame rongile vastu minema.

nüüd sellest hetkest ma räägin, mis mulje mul jäi. see võib olla täiesti ekslik mulje muidugi. ma olen vana tuntud põdeja.

kohe kui ma mainisin tädi tulekut, tekkis neil mõlemal ette selline ilme... teate küll, see on see ilme kui nägu on ilmetu, sest inimene ei taha, et tema näost võiks midagi välja lugeda. see näis ütlevat: "oi, tädi on tähtsam kui Lootuse festival. jah, vist küll. aga ma annan neile veel ühe võimaluse end rehabiliteerida...."

järgnes küsimus: "millal te muidu sinna lähete, kas homme?"
"ei, me ei lähegi. meil on homme õepoja õnnistamine, nii et meil on perekondlik üritus, palju rahvast tuleb..."

ilme muutus.

see oli selline... "aaa, okei, muidugi jah, emm..... oi me peame nende pärast palju-palju palvetama, prioriteedid..."

teate, sel hetkel tundsin ma end nii, nagu ma oleks mingi moraalinormi vastu eksinud. julgesin enda juures tädi vastu võtta ja veel õepoja õnnistamisele minna.

järgmisel päeval ma olin solvunud natuke. loomulikult on Festival oluline. olen samuti sellepärast palju palvetanud. kordamineku pärast ja palju muudki, päästmiste pärast. kuid mina ei saanud kedagi kutsuda. no ja kui kutsuda ei saanud, siis mida mina seal teen? kas see oli siis nüüd kuritegu või? ma tean, et kutsuti inimesi nõustama. ma käisin ka kursustel. no ei öelnud mulle Jumal, et ma peaksin nõustaja olema. minule sai selgeks, et pean ennast ikkagi koolis panustama. miks siis inimesed näost ära vajuvad, kui ma julgen öelda, et ei käinud ja ei võtnud osa ja ei jälginud ülekannet??? mis ajast see kohustuslik on? mis ajast see määrab kristlaseks olemist?

enne festivali meil käis külas Tallinnast vend V. R-i vend. temalegi me jagasime, et ei lähe festivalile ja tõime mitmed põhjused välja. muuhulgas abikaasa kutsus sinna kaks oma sõpra, kes keeldusid tulemast ajapuuduse tõttu. vend V. kuulas ära ja ütles et nojah, aga Tallinnlastel ei ole puudumiseks mingit vabandust. VABANDUST????? mis mõttes? jällegi see suhtumine. oi ma olen häiritud.

läksin väga leili tegelikult kogu selle asja pärast. eks see on vist hell koht minu jaoks. samuti on minu jaoks hell koht ka stampmõtlemine.

ma lõpetan praegu postituse, enne kui kirjutan siia midagi, mida hiljem kahetsen. võib olla hiljem lisan midagi või avaldan uue ja selgitava/vabandava postituse.

minu häiritus väljendub praegu kõiges. nagu te praeguseks võib-olla märganud olete, ei kasuta ma lause algul suurt tähte. samuti stiilivead on siin parandamata. meelega. ma räägingi päriselus nii ja hetkel ei taha neid parandada.

kirjutan uuesti siis, kui olen rahulikum.