Pühapäeva õhtul kell üksteist...

... läks minu mees, vabandust väljenduse eest, WC-sse. Kui ta vajutas paaginupule hakkas sealt millegipärast auru tulema. Kuulis mingit mürinat. Mõtles et "nonii, kusagil midagi nüüd lendab" ja keeras ruttu vee kinni. Tal polnud mingit tahtmist hakata vett ja torutükke enda küljest korjama. Katsudes avastas, et Külmaveetoru on tuli-tulikuum. Helistas kõigepealt heakorratelefonile, sealt teatati ilma sissejuhatuseta, ilmselt automaatvastajal, et kui on torumure, helistaksime Tartu veevärki. Nemad saatsid auto. Seejärel jooksis Abikaasa kõik korterid läbi ja palus proovida, kuidas teistel see asi on. Kõikides korterites sama jama. Ühes korteris noormehed taipasid vee kinni keerata.

Jäime siis autot ootama, meil ja meie vastasnaabritel, K.-l ja Ü.-l uksed paokil. Järsku kuulsime kiljatust. Uksel seisab ehmunud K ja tualetist kostab vihast susinat. Kummist voolik veepaagi juures sulas läbi ja nüüd oli kogu tualett kuuma auru ja vett täis. Kätt ei julge sinna üldse kuhugi panna, sest kuuma veeauru järgi võib arvata, et vesi on kas sada kraadi või isegi rohkem. Üldkraani me majal ei leidnud, nii et Ü riskides põletusega siiski keeras ise kraani kinni. Natuke muljetasime, saime ehmatusest üle ja läksime laiali.

Varsti kostus jälle kiljatus. Jookseme trepile, K küsib, kas meil juhtus sama, ei juhtunud. Hoopis ülevalt kostab susinat. Ülemistel naabritel juhtus sama. Ülemistel mees läks minu mehega midagi alla vaatama, ilmselt kui kaugelt külmaveetoru kuum on (ikka kohe alt, juba keldrist tuli kuuuuuuum toru). Kui kiljatus käis jooksin kõigepealt üles ja meie naabrinaise nägu ütles kõik. Tormasin alla ja teatasin tema mehele, et nüüd läks neil voolik. Tema tormas üles ja ei hakanud kraaniga igaks juhuks jamama ja helistas kohe 112-te. Nemad muidugi ütlesid, et ei saa kuidagi aidata, kutsugu aga veevärk kohale. Vesi hakkas juba meile kaela tulema. Panin kõik anumad alla. Varsti aga jäi vool järele. Ilmselt midagi 112-s ikka tehti. Lasti üldkraanid kinni keerata.

Tartu veevärgi mees tuli kohale, kuulas ära, katsus meie maja üldist veetrassi ja konstateeris: "Midagi on valesti". Minu abikaasa ja ülemine naaber vaatavad üksteisele otsa ja irvitavad.

Siis läks veevärgi mees tänavale, tõmbas luugid lahti ja ronis sisse. Ronis välja ja ütles, et üldine veetrass on täiesti külm ja kuumavee trassi siinkandis ei ole.

Kogunesime siis trepikotta nõu pidama. Öösel ei saa mees mitte midagi teha. Ta arvas, et kusagil peab mingi katel üle kuumenenud olema, ainus lahendus. Tuleb lihtsalt hommikuni oodata ja majaomanikule teatama. Mina ise sain aru siis nii, et tegutsema saab hakata siis kui a)hommikul on ikka veel kuum ja naabrid on ärkvel või b)kui midagi õhku lendab ja me saame täpselt teada, kus see on. Kena lohutus küll.

Lõpuks mindi lõplikult laiali. Meil vannitoas aegajal veel tilgatas plekkämbrisse, muidu oli rahulik. Pidasime abikaasaga palvet. Magama ei jää. Vestleme vaikselt. Mina olen ikka veel nii ärkvel, nagu mulle oleks kusagile duracell külge pandud. Abikaasa hakkas aga järjest rohkem naerma. Lõpuks naeris nii, et ei suutnud rääkida. Mõne aja pärast läks siis kööki, "jõi" palderjani ja söötis mulle ka natuke sisse. Magama jäime tõenäoliselt umbes kell 02.00.

Hommikul oli kõik maha jahtunud. Sain isegi hambad pesta, ei pidanudki hambaharja kooli kaasa võtma.

Kokkuvõte. Majas on kaks veepaaki omadega läbi, kõik kumm ja plastmass sulanud. Veekraanid kergelt umbes kuid parandatavad. Miks see kõik juhtus, ei tea.

Läksin esmaspäeval tööle, istusin maha, hakkasin kogu seda lugu jutustama ja.......... naersin end peaaegu ribadeks.