Hirmu suured silmad
Mis on minu esimene mõte, kui mul tekivad jalale harvad punased ja kergelt sügelevad täpid ja ma ei ole rase?
"Näh, jälle mingi lööve." Seejärel ma eemaldan endalt võimalikult palju asju, mis võivad löövet hõõruda ja võtan Acceterini.
Katkend raamatust "Kolm meest paadis"
Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. Ei mäleta, mis haigus see oli, millesse kõigepealt süvenesin - kindlasti mõni kohutav, laastav tõbi - aga enne veel, kui olin pooled sümptomitest läbi vaadanud, sai mulle selgeks, et mul on see kindlalt olemas.
Mõnda aega istusin hirmust kangena; siis aga, täielikus masenduses, pöörasin jälle paar lehekülge. Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleksin teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. Lugesin läbi malaaria ning sain teada, et põen seda ja et kriisiperiood algab umbes kahe nädala pärast. Neerupõletik oli õnneks ainult kergel kujul, nii et selle poolest võisin veel aastaid elada. Koolera oli mul ka, pealegi tõsiste komplikatsioonidega; ja difteeria näis mul kaasa sündinud olevat. Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.
***
Läksin oma tohtri juurde.
***
Ta küsis: "Noh, mis viga?"
Vastasin: "Kulla sõber, ei hakka su aega raiskama ja ütlema, mis mul viga on. Elu on lühike ja kui lõpule jõuan, oled võib-olla juba hinge heitnud. Ütlen parem, mis mul viga ei ole. Mul ei ole põlvekedra paistetust. Ei tea miks, aga nii see on. Ülejäänud haigused on mul kõik olemas."
Ja ma jutustasin talle, kuidas ma olin seda teada saanud.
Siis vaatas ta mulle suhu, haaras mul randmest ja lõi mulle vastu rinda, kui ma seda oodatagi ei osanud ja kohe seejärel andis mulle peaga müksu. Pärast seda istus laua taha, kirjutas retsepti, murdis kokku ja andis minu kätte. Panin selle tasku ning lahkusin.
***
Lugesin retsepti läbi. Seal seisis:
"1 nael biifsteeki ja
1 pint õlut
iga kuue tunni järel.
1 kümneminutiline jalutuskäik igal hommikul.
1 voodi igal õhtul kell 11.
Ja ära koorma oma pead asjadega,
millest sa midagi ei taipa."
Katkendi lõpp.
Mis on minu esimene mõte, kui mul tekivad jalale harvad punased ja kergelt sügelevad täpid ja ma olen rase?
"Äkki on punetised!!!"
Seejärel käitun ma nii, nagu minategelane Jerome K. Jerome' raamatust "Kolm meest paadis". Kasutan selleks internetti, lähen endast välja, helistan tööle mehele ja käitun üldse nagu poolearuline.
Kuni valin numbri 1220 ja mind rahustatakse maha, kui olen asja kirjeldanud.
Tulemus - kergendusulgumine.
"Näh, jälle mingi lööve." Seejärel ma eemaldan endalt võimalikult palju asju, mis võivad löövet hõõruda ja võtan Acceterini.
Katkend raamatust "Kolm meest paadis"
Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. Ei mäleta, mis haigus see oli, millesse kõigepealt süvenesin - kindlasti mõni kohutav, laastav tõbi - aga enne veel, kui olin pooled sümptomitest läbi vaadanud, sai mulle selgeks, et mul on see kindlalt olemas.
Mõnda aega istusin hirmust kangena; siis aga, täielikus masenduses, pöörasin jälle paar lehekülge. Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleksin teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. Lugesin läbi malaaria ning sain teada, et põen seda ja et kriisiperiood algab umbes kahe nädala pärast. Neerupõletik oli õnneks ainult kergel kujul, nii et selle poolest võisin veel aastaid elada. Koolera oli mul ka, pealegi tõsiste komplikatsioonidega; ja difteeria näis mul kaasa sündinud olevat. Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.
***
Läksin oma tohtri juurde.
***
Ta küsis: "Noh, mis viga?"
Vastasin: "Kulla sõber, ei hakka su aega raiskama ja ütlema, mis mul viga on. Elu on lühike ja kui lõpule jõuan, oled võib-olla juba hinge heitnud. Ütlen parem, mis mul viga ei ole. Mul ei ole põlvekedra paistetust. Ei tea miks, aga nii see on. Ülejäänud haigused on mul kõik olemas."
Ja ma jutustasin talle, kuidas ma olin seda teada saanud.
Siis vaatas ta mulle suhu, haaras mul randmest ja lõi mulle vastu rinda, kui ma seda oodatagi ei osanud ja kohe seejärel andis mulle peaga müksu. Pärast seda istus laua taha, kirjutas retsepti, murdis kokku ja andis minu kätte. Panin selle tasku ning lahkusin.
***
Lugesin retsepti läbi. Seal seisis:
"1 nael biifsteeki ja
1 pint õlut
iga kuue tunni järel.
1 kümneminutiline jalutuskäik igal hommikul.
1 voodi igal õhtul kell 11.
Ja ära koorma oma pead asjadega,
millest sa midagi ei taipa."
Katkendi lõpp.
Mis on minu esimene mõte, kui mul tekivad jalale harvad punased ja kergelt sügelevad täpid ja ma olen rase?
"Äkki on punetised!!!"
Seejärel käitun ma nii, nagu minategelane Jerome K. Jerome' raamatust "Kolm meest paadis". Kasutan selleks internetti, lähen endast välja, helistan tööle mehele ja käitun üldse nagu poolearuline.
Kuni valin numbri 1220 ja mind rahustatakse maha, kui olen asja kirjeldanud.
Tulemus - kergendusulgumine.
Kommentaarid
Paanitse aga rõõmuga, varsti pole selleks enam aega. ;)
kahjuks, kallsi õde, see on normaalne. muig.
kalli sulle :) *)