Esmaspäev

Päeva algus oli unine. Ma ei jäänud enne kella kahte öösel magama, kuid ärgata oli vaja ikkagi vara, pidin arsti vastuvõtule minema, pealegi teadsin, et seal läheb kaua aega, pool päeva kindlasti. Mul oli nimelt laps põiki, aga peaks pöörama pea alla. Selleks, et asi kindlam oleks, leppisime ämmaemandaga kokku, et 15. novembril proovib üks arst teda pöörata. Kõik läks hästi. Ettevalmistus võttis hästi kaua aega, arstile jõudsin kell 8.30 ja pööramiseks läks alles kella kaheteistkümne paiku. Pööramine ise aga võttis aega ainult mõne sekundi. Ei olnud valus, ei olnud ka vägivaldne toiming. Ootamatu, tõsi, kuid sujuv ja kiire. Seejärel oli vaja veel pool tundi olla jälgimise all, kas kõik on ikka hästi. Oli. Rõõmustasin hirmsasti, tundsin suurt kergendust. Kui laps peaga alla pöörati, hakkas kõhus kohe palju kergem. Doktor Kirss, kiidan teda kõigile, sai väga hästi hakkama ja hiljem soovitas mul kohalikus kohvikus käia (olin ju näljane).

Tunduks ju, et mitte miski ei saa päeva ära rikkuda, eksole. Kahjuks sai.

Kui läksin välja haiglast, jäin napilt oma bussist maha. Järgmine buss pidi minema alles 33 minuti pärast, niisiis oli mul valida, kas kutsuda takso, oodata järgmist bussi või jalutada rahulikult järgmise ja ülejärgmise peatuseni. Takso variant kukkus muidugi kohe ära, ilm oli ilus ja soe, otsustasin jalutada, Puusepa tänaval on peatused lähestikku, nii et arvasin, et võib jalutada küll.

Vale otsus. Kui möödusin esimesest peatusest peale Maarjamõisa, ujus mulle järgi mingi jorss, haaaras käe alt kinni ja küsis: "Noh, mida sina siin jalutad." Ehmatasin end poolsurnuks ja röögatasin midagi sellist, nagu mine ära või ära puudu mind. Jorss oli ise ka ehmunud, väitis, et nägi aknast minu selga, et sõbrannaga sarnane jope ja tuli välja ja avastas, et võõras inimene. No olgu, ootasin, et läheb ära. Ei läinud, jalutas aga edasi. Kusjuures ma tean miks. Ma ei ole praegu võimeline kiiresti käima. Muidu oleksin kiirendanud ja edasi läinud ja tavaliselt sellised, kui sa ei vasta ka neile, lähevad ära. Kuna mina seda teha ei saanud, sättis ta end minu kõrvale jalutama. Ütlesin korduvalt, lausa käratasin, et ta ära läheks. Ei läinud, solvus veel, kordas ikka ja jälle et ajas segi, küsis kus elan ja kas mul suitsu on. Siis lubas, et jalutab bussipeatuseni, siis jäi sinna seisma, ikka solvus, kui tahtsin, et ta ära läheks. Küsis, miks siis mina ära ei lähe. Olin juba lõpuks takso kutsunud, sest sellise puhul võib juhtuda, et tuterdab bussile ka järgi. Ütlesin, et ootan taksot. Õnneks tuli takso varsti, nii et läksin taksole. See tüüp veel lehvitas. Nüüd kummitab mind see juhtum, veel täna hommikulgi. No vastik oli. Ahistav. Ma lihtsalt ei julge enam jalutama minna. Mul on seljas suur jope, näen paks välja ja selle asemel et kanda viisakaid jalanõusid, kannan tosse, sest neid on kõige lihtsam jalga panna, jalutan aeglaselt ja väikeste sammukestega, raskuse tõttu käin veel nagu part (teate küll, keha raskus jalalt jalale/küljelt küljele), seljatagant ja hooletumale vaatajale võibki tunduda, et olen hoolitsemata, paks, jääknähtudega mutike. Kohutav. Oleks ma ise veel sale ja suure kõhuga, siis ei oleks asi nii hull, kuid kuna ise olen ka matsakas, siis jääbki vale mulje.

Täielik enesetunde madalseis, vaatamata sellele, et minu Abikaasa lohutas mind eile ja täna hommikul nagu oskas.

Mõtlen küll, et tegelikult läks ju päev korda, hommikune eesmärk on täidetud ja õhtul oli palvekas, kuid kuna hetkel olen rohkem kodus, kui kusagil mujal, siis toimub elus piisavalt vähe sündmusi ja need ei kaota ega kustuta ega kata kuidagi eilset ebameeldivat insidenti. Peaksin sellest üle olema, ma tean. Kuid mul on vaja selleks abi. Äkki on lahenduseks just see, et panen riidesse ja lähen kesklinna (mis on küllaltki lähedal) ja jalutan natuke poodides? Äkki see aitab enesetunde parandamisele kaasa? Noh ma mõtlen seda, et äkki kõik ikka ei pea mind joodikust paksuks hoolitsemata mutikeseks?