Janu, unetu öö ja kadunud võti.
Ikka on tore vaadata, kui poja õpib ära uued asjad. Näiteks üleeile juhtus imearmas asi. Abikaasa mudis mul natuke selga, noh tegelikult mudis nii, et raksus sirgeks. Ajasin end püsti ja ütlesin, et nüüd peaksin vett jooma. Selle peale hüppas poja rõõmsa äratundmisega püsti ja ruttas kööki. Mõtlesin, et tahtis ka juua. Siis kuulsin, kuidas ta tuleb köögist, hüüdes juba eemalt "emme, emme, emme, emme..." hoides käes tassi, kus oli tema enda joomata vesi, lõunasöögist. Olin täiesti vapustatud. Samal ajal oli ka hea meel, et tass täis ei olnud, sest see toodi märkimisväärse innuga ja siis oleks vesi maha läinud.
Eile öösel kell kaks ärkas poja üles. Õhtusööki ta ei söönud, piima ei joonud, seetõttu ärkaski öösel koriseva kõhuga ja küsis kööki. Olin siis köögis, poiss süles (silmad kinni) ja tegin talle piima. Läksime tuppa tagasi, põnnile piim pihku ja pugesime põhku*. Paraku minul und ei tulnud. Osalt sellepärast, et poja ei maganud esialgu sügavalt, muudkui rähkles. Lõpuks kukkus lutt voodi alla ja ma palvetasin, et ta ei hakkaks hädaldama. Ei hakanud. Ootasin ära sügava une (see jõudis kell kolm vist). Seejärel läksin taskulambi ja põrandaharjaga lutti õngitsema. See tehtud, jäin und ootama. No ei tule. Kõikvõimalikud asjad said ära arutatud mõttes, und ikka ei tulnud. Kuivõrd tean, kui vähe on kasu lammaste lugemisest, tõusin üles, kõndisin kööki ja hakkasin hoopis "Viiendat elevanti" lugema. Kell oli kolm kolmkümmendkaheksa. Lugesin arvatavasti kümme minutit. Pöördusin tagasi voodisse ja viimast korda vaatasin kella kell neli null kuus. Täna tundsin end ikka täitsa läbi olevat. Ilm oli imeline, kuid tundsin, et kui oleksin välja läinud oleksin kokku kukkunud. Püsisime toas kuni lõunauneni. Puhkasin ise ka natuke, seejärel vedasin end kööki suppi keetma.
Kui issi õhtul koju tuli, oli kõigi rõõm suur. Lasime issi sisse, keerasime ukse lukku ja võti jäi kogemata pojale. Mõtlesin veel, et varsti võtan ära, keerasin selja ja ... minule omasel kombel unustasin. Issi mõtles ka, et kohe võtab ja unustas. Kui natuke hiljem oli vaja naabrinaine külla kutsuda, avastasime, et maja ainuke alumise luku võti, see mida me kodus olles kinni keerame, et poja välja ei pääseks, on kadunud. Maas ei ole, köögis, kus poiss hiljem ringi sügeles ei ole, laua peal, all, sees ei ole. Kõik kohad ronisime läbi ja saime tolmuseks, no ei ole. Küsisme korduvalt, kuhu pani võtme (mõnikord läheb õnneks ja ta mäletab), ei vastanud. Kurises ja jutustas mõnuga, kuni meie paaniliselt segadust tekitasime. Lõpuks viisin poja esikusse, näitasin lukku ja küsisin, kuhu ta võtme pani, kus võti on, mis ta võtmega teinud on. Poiss vaatas korra lukku, ütles "aaaaa" ja näitas ukselukku. Või noh, mina arvasin algul, et ukselukku, tegelikult näitas ta ühe korra varem seda sama. Hakkasin lähemalt uurima ja leidsin võtme. Te ei arva eales ära, kus võti oli. Poja oli selle ukseprakku surunud. Tundsime sellist kergendust, et anna olla. Ikkagi õppetund meile, et enam niisama ei jätaks võtit vedelema.
*Pooltaotluslik "p" tähe reklaam.
Eile öösel kell kaks ärkas poja üles. Õhtusööki ta ei söönud, piima ei joonud, seetõttu ärkaski öösel koriseva kõhuga ja küsis kööki. Olin siis köögis, poiss süles (silmad kinni) ja tegin talle piima. Läksime tuppa tagasi, põnnile piim pihku ja pugesime põhku*. Paraku minul und ei tulnud. Osalt sellepärast, et poja ei maganud esialgu sügavalt, muudkui rähkles. Lõpuks kukkus lutt voodi alla ja ma palvetasin, et ta ei hakkaks hädaldama. Ei hakanud. Ootasin ära sügava une (see jõudis kell kolm vist). Seejärel läksin taskulambi ja põrandaharjaga lutti õngitsema. See tehtud, jäin und ootama. No ei tule. Kõikvõimalikud asjad said ära arutatud mõttes, und ikka ei tulnud. Kuivõrd tean, kui vähe on kasu lammaste lugemisest, tõusin üles, kõndisin kööki ja hakkasin hoopis "Viiendat elevanti" lugema. Kell oli kolm kolmkümmendkaheksa. Lugesin arvatavasti kümme minutit. Pöördusin tagasi voodisse ja viimast korda vaatasin kella kell neli null kuus. Täna tundsin end ikka täitsa läbi olevat. Ilm oli imeline, kuid tundsin, et kui oleksin välja läinud oleksin kokku kukkunud. Püsisime toas kuni lõunauneni. Puhkasin ise ka natuke, seejärel vedasin end kööki suppi keetma.
Kui issi õhtul koju tuli, oli kõigi rõõm suur. Lasime issi sisse, keerasime ukse lukku ja võti jäi kogemata pojale. Mõtlesin veel, et varsti võtan ära, keerasin selja ja ... minule omasel kombel unustasin. Issi mõtles ka, et kohe võtab ja unustas. Kui natuke hiljem oli vaja naabrinaine külla kutsuda, avastasime, et maja ainuke alumise luku võti, see mida me kodus olles kinni keerame, et poja välja ei pääseks, on kadunud. Maas ei ole, köögis, kus poiss hiljem ringi sügeles ei ole, laua peal, all, sees ei ole. Kõik kohad ronisime läbi ja saime tolmuseks, no ei ole. Küsisme korduvalt, kuhu pani võtme (mõnikord läheb õnneks ja ta mäletab), ei vastanud. Kurises ja jutustas mõnuga, kuni meie paaniliselt segadust tekitasime. Lõpuks viisin poja esikusse, näitasin lukku ja küsisin, kuhu ta võtme pani, kus võti on, mis ta võtmega teinud on. Poiss vaatas korra lukku, ütles "aaaaa" ja näitas ukselukku. Või noh, mina arvasin algul, et ukselukku, tegelikult näitas ta ühe korra varem seda sama. Hakkasin lähemalt uurima ja leidsin võtme. Te ei arva eales ära, kus võti oli. Poja oli selle ukseprakku surunud. Tundsime sellist kergendust, et anna olla. Ikkagi õppetund meile, et enam niisama ei jätaks võtit vedelema.
*Pooltaotluslik "p" tähe reklaam.
Kommentaarid