Sissevaade
Üks kord ütlesin armsale koguduse õele T-le, et me D-ga juhime koos PPK rühma. T oli siiralt üllatunud. "Miks?" küsis ta arusaamatuses. Tõepoolest, miks kaks kogemustega õpetajat koos ühe rühma kallal töötavad. Tavaliselt on ühel rühmal kogemustega õpetaja ja abiõpetaja.
Algas asi sellest, et kui nad olid väiksemad, oli kaks rühma. Mina ühinesin nendega hiljem, tegime rühma koos P-ga. Seejärel said nad suuremaks ja me leidsime, et nad võib kokku panna. On ju tegemist ühevanustega, nad on eeljuuniorid ja mõne aasta pärast hakkavad juunioride rühmas käima, siis nad võiksid ju omavahel juba praegu rohkem koos olla. Oligi nii, et osad lapsed olid harjunud D-ga, osad meiega. P ei saa enam koguduses tööd teha, tema pärast me ka palvetame. Niisiis teeme rühma koos D-ga.
Asi on kujunenud üsna loogiliselt. D juhib ja mina olen abiõpetaja. Üks teeb jutu, teine kõik ülejäänud. Kuidagi olen juttu mina viimasel ajal teinud, või siis kui lapsed haiged, on juhtinud ainult D. Nagu öeldud, oleme mõlemad kogemustega, kuid minu ainus tugevus on ilmselt loo jutustamine, samas kui D on igas mõttes suurepärane. Kui ma kunagi üksi mõnda rühma juhtisin, oli kogu tund ainult jutule ka üles ehitatud. Minu tugevusteks aga ei ole meisterdamised. Samuti ei ole ma suutnud väga toredaid mänge välja mõelda. Usun, et päris mitmed lapsevanemad ei teeks teist nägugi, kui ma sealt rühmast välja kukuksin. Ma vahepeal jõudsin end isegi natuke pahasti tunda. Siis aga sain ühe lapsevanema kaudu teada, et kui dekreeti ja koju jäin, oli üks laps väga õnnetu, siis meenus ühe teise õpilase kiitev hinnang juba varasemast ajast, seda ta ei kõhelnud ka välja öelda. Ühesõnaga, tundub, et ma ei olegi seal rühmas nii mõtetu. See on tore.
D on ka mulle väga hea õpetaja olnud. Mul ei ole lihtsalt sõnu, kui suurepärane rühmajuht ta on. Olen mõttes mitmekesistanud ka enda arusaamu sellest tööst. Tõsi, mul ei ole võimalust nii palju ringi joosta ja otsida abivahendeid tunniks, kui D-l. Sellest pole aga midagi. Temal on. Ma usun, et me siiski täiendame teineteist ja ma ei ole mõttetu ballast.
Lugesin mustandi läbi ja näib, nagu kerjaksin tunnustust. Uskuge, kõik on korras. See postitus ongi lihtsal üks sissevaade, eneseanalüüs kui soovite. See oli ajendatud ühest lapsevanemast, kes mind nagu ei ... kuidas ma nüüd ütlen, ei hinda mind väga heaks, ma arvan. Ta ei ole mulle midagi sellist välja öelnud, kuid suhtumine minusse on selline, nagu ta on. Kahju on, ta on äärmiselt meeldiv inimene ja ma nii tahaksin temal heas kirjas olla. Ma isegi ei tea, mis ma teinud olen, et ta minust pahasti arvab. Samas oleks nagu imelik küsima minna, ei ole vaja oma elu telenovelaks teha. Nii siis ütlen endale: "Lõuad pidada ja edasi teenida!" Heas mõttes. Kõigile inimestele ei saagi meeldida, suhtlen nendega, kellele ma meeldin ja kõik ongi korras.
Algas asi sellest, et kui nad olid väiksemad, oli kaks rühma. Mina ühinesin nendega hiljem, tegime rühma koos P-ga. Seejärel said nad suuremaks ja me leidsime, et nad võib kokku panna. On ju tegemist ühevanustega, nad on eeljuuniorid ja mõne aasta pärast hakkavad juunioride rühmas käima, siis nad võiksid ju omavahel juba praegu rohkem koos olla. Oligi nii, et osad lapsed olid harjunud D-ga, osad meiega. P ei saa enam koguduses tööd teha, tema pärast me ka palvetame. Niisiis teeme rühma koos D-ga.
Asi on kujunenud üsna loogiliselt. D juhib ja mina olen abiõpetaja. Üks teeb jutu, teine kõik ülejäänud. Kuidagi olen juttu mina viimasel ajal teinud, või siis kui lapsed haiged, on juhtinud ainult D. Nagu öeldud, oleme mõlemad kogemustega, kuid minu ainus tugevus on ilmselt loo jutustamine, samas kui D on igas mõttes suurepärane. Kui ma kunagi üksi mõnda rühma juhtisin, oli kogu tund ainult jutule ka üles ehitatud. Minu tugevusteks aga ei ole meisterdamised. Samuti ei ole ma suutnud väga toredaid mänge välja mõelda. Usun, et päris mitmed lapsevanemad ei teeks teist nägugi, kui ma sealt rühmast välja kukuksin. Ma vahepeal jõudsin end isegi natuke pahasti tunda. Siis aga sain ühe lapsevanema kaudu teada, et kui dekreeti ja koju jäin, oli üks laps väga õnnetu, siis meenus ühe teise õpilase kiitev hinnang juba varasemast ajast, seda ta ei kõhelnud ka välja öelda. Ühesõnaga, tundub, et ma ei olegi seal rühmas nii mõtetu. See on tore.
D on ka mulle väga hea õpetaja olnud. Mul ei ole lihtsalt sõnu, kui suurepärane rühmajuht ta on. Olen mõttes mitmekesistanud ka enda arusaamu sellest tööst. Tõsi, mul ei ole võimalust nii palju ringi joosta ja otsida abivahendeid tunniks, kui D-l. Sellest pole aga midagi. Temal on. Ma usun, et me siiski täiendame teineteist ja ma ei ole mõttetu ballast.
Lugesin mustandi läbi ja näib, nagu kerjaksin tunnustust. Uskuge, kõik on korras. See postitus ongi lihtsal üks sissevaade, eneseanalüüs kui soovite. See oli ajendatud ühest lapsevanemast, kes mind nagu ei ... kuidas ma nüüd ütlen, ei hinda mind väga heaks, ma arvan. Ta ei ole mulle midagi sellist välja öelnud, kuid suhtumine minusse on selline, nagu ta on. Kahju on, ta on äärmiselt meeldiv inimene ja ma nii tahaksin temal heas kirjas olla. Ma isegi ei tea, mis ma teinud olen, et ta minust pahasti arvab. Samas oleks nagu imelik küsima minna, ei ole vaja oma elu telenovelaks teha. Nii siis ütlen endale: "Lõuad pidada ja edasi teenida!" Heas mõttes. Kõigile inimestele ei saagi meeldida, suhtlen nendega, kellele ma meeldin ja kõik ongi korras.
Kommentaarid