Inimvõimete piiratusest

Taas kord pean ma tõdema, et ma ei jõua kõike ja igale poole. Olen oma võimekusest ikka palju kaotanud. Mõtlen seda, kui võrdlen praegust elu Tallinna eluga. Siis ma olin hõivatud iga päev töönadalas. Vahel tuli ette vaba õhtupoolik. Laupäev oli ainus päev, kus ma magasin tõesti ja põhjalikult välja. Tartus on asi aga teistmoodi. Mul on viiest päevast hõivatud õhtul vaid kaks. Sellegipoolest tunnen, et ei jaksa rohkem nädalas õhtuti teha. Kaks õhtut pole ju palju. Või on? Iga kord, kui mul tekib võimalus endale mõni kinnine õhtu juurde saada tunnen, et minu isiklikku turvatsooni rünnatakse. Kummaline.

Mind on ajendanud seda postitust kirjutama tegelikult esmaspäevaõhtune kooriproov. Asi on selles, et esmaspäev on üks päev nädalas, kus ma töötan kauem. See tähendaks, et mul pole mõtet koju minna. Jõuan linna, jalutan natuke, söön võib-olla ühe banaani ja lähen siis laulma. Ei ole võimatu teha, eksole? Kindlasti ütleb mulle Truu Blogilugeja, eriti see kes Kolgata kooris laulab, et see on täiesti tehtav. Ma tean. Olen kümneid kordi otsustanud, et teengi nii. Kui aga asi jõuab esmaspäevaõhtuni, siis ..... no ei jaksa. Mõtlen, et pean minema kuhugi kaugele, ei saa koju, ei saa korralikku suppi, kuidagi ei jaksa. Ainus asi, millest suudan mõelda on supikauss ja soe ahi.

Tunnen süümepiinu. Kohutav. Ei tea, kas peaks sööma vitamiine või midagi. Vahel tunnen end päris võimetuna üldse midagi peale töö teha. Sedagi teen läbi pingutuse.

Mida teha?

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
EHm, ära põe. Mina olen aru saanud, et kaks regulaarset kinnist õhtut nädalas on ka minu lagi (Alfa ja kodugrupp siis).

Ja ei saa jätta mainimata, et Tallinnas olid Sa veel vaba ja vallaline - need kimavadki alati rohkem ringi. Kodune supp ja ahi muutuvad abielus olles oluliselt ihaldusväärsemaks ;)

Ja peresuhetesse investeerimine, olgugi sageli märkamatu, on muarust kordi olulisem kui üks lisakohustus.

Ning - last but not the least - kõigi kohustuste juures tuleb ära tunda, kas see ikka on minu osa. Ses mõttes, et mulle ka hirmsasti meeldiks kooris laulda, eeldusel et nädalas oleks kümme päeva jne, aga ma tean väga kindlalt, et see ei ole minu teenimisosa. See oleks rohkem nagu meelelahutus.
1:10 PM
Erika ütles …
Ehh, aitäh :)
1:31 PM
Mare ütles …
Noh, ma nüüd muidugi ei söandakski otseselt vastu vaielda kellelegi selles asjad, sest olen juba aru saanud, et osasid asju võib hinnata vaid siis, kui oled neid läbi elanud, aga siiski mõtlesin, et jagan enda seisukohta ka, kui siin nii vabalt kommenteerida ikkagi saab:P Ma leian, et tegemisega kehtib ka see reegel, et kes teeb, see jaksab. Minul näiteks oli alguses veidi raske just kodugruppi siin minna, sest tundus, et seal läks alati nii kaua kuidagi, sest ei olnud ega ole siiamaani kindlat lõpuaega. Aga siiski alati kui ikkagi sundisin ennast (ja tihti alguses ikka Helari ka nö sundis tulema), tundsin pärast, et asi oli minemist väärt. Ma mõtlen, et äkki sa lihtsalt ei ole ka nii ammu laulmas käinud, et oled ära unustanud, mida see annab. Või noh,, võib-olla mõnele ei anna ka, aga mulle näiteks annab väga palju. Nii et kui sa ise ka mõtled, et peaks minema, ükskõik siis mis põhjusel, võiksid ju proovida kasvõi ühe korra. Kui sealt ära tulles tõesti tunned, et see oli liig, siis saad ju alati loobuda. Aga kasvõi ühe korra proovides ma usun et sa ka midagi ei kaota:) Vot selline oli minu tagasihoidlik arvamus. Ja lisaks tahtsin ka mainida seda, et mul oleks väga hea meel, kui sa laulma tuleksid:)
1:45 PM
Tiigrikutsu ütles …
Minagi olen mõelnud, et küll tudengipõlves sai alles sajal rindel rabatud! No kuidas ma ometi jaksasin? (Tegelikult ükskord põlesin ikka läbi ka.) Enne lapsi sai ka veel ühtteist tehtud - aga praegu on küll jõud täitsa otsas. Ma tõeliselt imestan neid emmesid (teema küll ei ole otseselt emmedest, aga see lihtsalt minu mätas praegu), kes jaksavad laste kõrvalt veel koguduses ja ühiskonnas aktiivsed olla. Minul tõesti on energiat alati puudu, kuigi häid mõtteid ja kavatsusi jagub. Siis lihtsalt üritan leppida teadmisega, et:
1. inimestele ongi antud erinev hulk energiat;
2. inimese elus on erinevad perioodid: aeg tegutseda kodust väljas ja aeg panustada kodule, pärastpoole ilmselt on jälle rohkem jaksu ja võimalust panustada kodunt väljas.
LÕPUKS. Parim on ilmselt ikkagi Jumala käst küsida, mis on praegu see, mida Ta minult ootab, et teeksin ja siis Ta annab selleks asjaks kindlasti rõõmu ja jõu ka. Aga ära põe tõesti, sest just nii ongi! Alati ei jõua ja ei jõua ka neid asju, mida muidu armastad. Siis peabki puhkama!! :)
1:46 PM
Katri ütles …
Mina tahaks kohe otse ja omadega ja pragmaatiliselt küsida, et mis pärast sa küll sinna kooriproovi minna tahad? Sest kui sa tead, miks sa tahad minna, siis sa tead, miks sa eelistad seda valikut teistele võimalustele. Ja kui tuleb välja, et sa ei tahagi tegelikult ise kooris käia, aga arvad, et keegi, kusagil ootab, et sa seda teeksid, siis Jumal tänatud, et sa sellele lõpuks jälile said! Sest minu arvates ei ole me kellegi ootusi kohustatud täitma. Jumalgi armastab rõõmsat andjat, nii et kui sa tahad kooris käia, siis mine ja ole ja kindlasti on see tore, aga kui sa ei taha, siis mine rahuga koju sööma ja puhkama. Jumal on igal pool. Võibolla ootab ta sind just koju rauhsse, et sinuga omavahel mõtteid vahetada või lasta sul lihtsalt "human being" olla. Niisiis, ütleme siis otse välja - EI VÕIDA see, kes on surres kõige rohkem asju teinud. (Vastuargumente?)
10:49 PM
Heli ütles …
Loe seda http://www.transbuddha.com/content/black-sabbath-the-first-christian-rock-band/ - ikka oli nime osas õigus.

Aga tee testi laulmisega - mine proovi minna laulma ning vaata kas naudid seda, kas võtab väsimuse ära;)

Aga nüüd jätkan tööga taas - kirjutasin selle Tartus, Sõbra tn muideks:)
8:48 AM
Heli ütles …
Hakkasin mõtlema ajale, mil olin laulmisest eemal 1-2a peale Kuressaarest koju kolides - koorilaulmine hoidis mu nooditundmise ja üldse hääle vormis, ilma selleta taandarenesin lõputult ning hakkasin seda taga igatsema +neid lahedaid laule+ülistust üldse (muidu pühepäeviti vähene osa).
1:57 PM
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa tead, et oled eestlane sest...

1. You use the word 'normal' if something is ok. 2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate. 3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator. 4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing 5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company) 6. 'Kohuke' belongs to your menu 7. You declare your taxes on the internet like all modern people 8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child 9. You are convinced that Estonia is very strategically located 10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands 11. You can quote films like "Viimne reliikvia" and "Siin me oleme" 12. You spit three times around your left shoulder for good luck 13. Words like "veoauto", "täieõiguslik" or "jää-äär" sound perfectly pronouncable ...
Lisateave

Magamisest

Magamise saaga on meil pikk, nagu ka teistel lastel. Kui ta oli u seitsme - kaheksa kuune juhtus üks väga tervitatav asi. Tulime reisilt Hiiumaalt-Tallinnast. Poja jõudis koju, tervitas seda rõõmuga, kui õhtul läksime peale söömist voodisse, siis tema roomas meie voodis padjale lähemale, keeras end mõnusasti külili kerra ja jäi magama. Otsustasin järgmisel õhtul samuti proovida ja panna ta pikali. Jäi, ei protesteerinud, karjunud ega riielnud, lihtsalt keerles, pöörles, puges külje alla ja jäi magama. See kestis terve ühe õnneliku kuu. Seejärel jäi ta palavikku. Haige laps on aga haige laps. Tahtis sülle, lähedust, vajus ära päeva jooksul mitu korda ja öösel samuti. See oli kahjuks tagasilöök. Peale seda ta ei jäänud mitte kuidagi teisiti magama, kui süles. Tean neid soovitusi, et pane aga laps voodisse, karjub kümme minutit ja jääb sügavalt magama. Teate, ei jää. Üks kord proovisime ja otsustasin, et minu ja lapse närvide huvides enam ei proovi. Ootasin kaua, et laps jääks magama, ai...
Lisateave
Lugesin just praegu Tõnispoisi postitust laiskusest. Vägev vend räägib vägevaid sõnu :D Mulle oli seda väääääga vaja. "Kui Jumal ei oleks loonud inimese juures sellist omadust, nagu laiskust (mida me tavaliselt hirmsal kombel kirume), siis oleks neid inimesi, kellest saaksid töönarkomaanid, veelgi rohkem. No ei saa ju olla, et Jumal lõi inimese, lõi laiskuse ja siis vaatas, et ups, "programmeerimisviga", laiskus, selleks, et inimest säästa."
Lisateave