Vot just, sa Heli osutasid väga õrna koha peale. Ma avastasin juba mõnda aega tagasi, et kui ma laulan, siis ma mitte ei ülista vaid esinen. Mind ennast on see häirinud. Minu arvates ei teadnud seda keegi, ma ütlen selle nüüd esimest korda välja. Tundub, et ma ei teeni laulmisega, pigem on see hobi. Kahjuks. Aga ma veel mõtlen selle peale. Ma katsun laulma tulla ja siis vaatan.
Teiseks perekonda investeerimine. Ma leian, et see on tõesti väga oluline. Olen mõelnud, mis saaks meie elust, kui me mõlemad võtame vastu kõik ettepanekud, mis antakse, jõuame koju kell üheksa-kümme õhtul, anname teineteisele head-ööd-musi ja vajume unne. Seejärel ärkame hommikul ja jälle tegutsema. See on äärmiselt ohtlik olukord. Seda on võimalik teha lühikest aega. Aga ei tohiks tekitada sellist eluviisi. Siis tekibki olukord, kus abielupaar kasvab lahku. Ma tean, et kolmas kinnine õhtu ei ole ju veel eluviis. Kuid selles mõtteviisis ma näen tegelikult ohtu. Mida see üks õhtu ikka teeb, kaks on ju vabad ... Mõne aja pärast on kolm kinni.... a mis see neljas lisaõhtu ikka teeb, sul on ju üks vaba ... ja nii edasi. Ei saa arugi, kui kõik aeg on kinni ja kodune suhtlemine hakkab nulli minema. Ohtlik.
Kolmandaks tervis. Ma mäletan, et Tallinnas olles olin ma juba sellises seisundis, et mind saadeti psühhiaatri juurde. Ärge ehmuge, midagi väga hullu ei ole olnud. Ainult üks pisike depressioon, see tänapäeva "moehaigus". Olen selle läbi teinud ja võin öelda täie tõsidusega, et see haigus ei ole "moes", ma tahan öelda, et inimesed ei ütle seda ainult sellepärast, et kõik ütlevad.*
Ma ei pidanud lõpuks arstiabi järgi minema. Palusin pastorilt hoopis kõnetundi ja seejärel kolisin Tallinnast minema. Sellest ajast alates olen avastanud, et minu tööjõudlus on muutunud kõvasti väiksemaks kui vanasti.
Kokkuvõtteks. Ma proovin laulmise uuesti järgi. Kuid ma kahtlustan, et mul ei juhtunud juhuslikult nii, et ei käi laulmas. Tegelikult olen ma ju juba katsetanud. Igal aastal olen ühe korra katsetanud. Kuid olgu. Ma proovin veel. Näis.
___________________________________
*Eelmise sajandi kahekümnendatel oli maksahaigus moes. Ükskõik, mis siis inimesel viga oli süüdistas ta selles maksa. Oli ta siis väsinud, ülesöönud, alasöönud... Siis läks ta apteeki ja talle müüdi seal nn tühitablette. Inimene võttis tablette, millel polnud mõju.
Teiseks perekonda investeerimine. Ma leian, et see on tõesti väga oluline. Olen mõelnud, mis saaks meie elust, kui me mõlemad võtame vastu kõik ettepanekud, mis antakse, jõuame koju kell üheksa-kümme õhtul, anname teineteisele head-ööd-musi ja vajume unne. Seejärel ärkame hommikul ja jälle tegutsema. See on äärmiselt ohtlik olukord. Seda on võimalik teha lühikest aega. Aga ei tohiks tekitada sellist eluviisi. Siis tekibki olukord, kus abielupaar kasvab lahku. Ma tean, et kolmas kinnine õhtu ei ole ju veel eluviis. Kuid selles mõtteviisis ma näen tegelikult ohtu. Mida see üks õhtu ikka teeb, kaks on ju vabad ... Mõne aja pärast on kolm kinni.... a mis see neljas lisaõhtu ikka teeb, sul on ju üks vaba ... ja nii edasi. Ei saa arugi, kui kõik aeg on kinni ja kodune suhtlemine hakkab nulli minema. Ohtlik.
Kolmandaks tervis. Ma mäletan, et Tallinnas olles olin ma juba sellises seisundis, et mind saadeti psühhiaatri juurde. Ärge ehmuge, midagi väga hullu ei ole olnud. Ainult üks pisike depressioon, see tänapäeva "moehaigus". Olen selle läbi teinud ja võin öelda täie tõsidusega, et see haigus ei ole "moes", ma tahan öelda, et inimesed ei ütle seda ainult sellepärast, et kõik ütlevad.*
Ma ei pidanud lõpuks arstiabi järgi minema. Palusin pastorilt hoopis kõnetundi ja seejärel kolisin Tallinnast minema. Sellest ajast alates olen avastanud, et minu tööjõudlus on muutunud kõvasti väiksemaks kui vanasti.
Kokkuvõtteks. Ma proovin laulmise uuesti järgi. Kuid ma kahtlustan, et mul ei juhtunud juhuslikult nii, et ei käi laulmas. Tegelikult olen ma ju juba katsetanud. Igal aastal olen ühe korra katsetanud. Kuid olgu. Ma proovin veel. Näis.
___________________________________
*Eelmise sajandi kahekümnendatel oli maksahaigus moes. Ükskõik, mis siis inimesel viga oli süüdistas ta selles maksa. Oli ta siis väsinud, ülesöönud, alasöönud... Siis läks ta apteeki ja talle müüdi seal nn tühitablette. Inimene võttis tablette, millel polnud mõju.
Kommentaarid
tudengipõlves ja tervete inimeste puhul. enamik inimesi ei saa nii elada, töötatakse üle, saadakse tõsise depre, jne.
ja muide, asi millest sageli ei räägita on see, et rohkem jõuab inimene kes liigub autoga. kui mitte sõita ainult tipptundide ajal, siis see teeb tartus elades küll ajavahe sisse ja säästab energiat. sest autoga töölt koduukse ette, sööma ja sealt kirikusse (v ka nt trenni), on midagi muud, kui kellegi autoga (v hoopis bussiga) ei tea kuhu linna, sealt jala v bussiga kohvikusse, seal jala/bussuga kirikusse...
niiet.
isiklik elu vajab elamist, ihu hoidmist, vaim kosutust. kolm õhtut kinni on liiga palju enamike inimeste jaoks. kui mina oleksin erika ridaliste (mida ma teatavasti pole, niiet mida mina ka tean...) siis ma nt valiksin kas käia laulmas või noortekal. v midagi taolist.
muide, oh õudust, oh õudust! mina pole iial suutnud koorilaulu teenimisena näha. ma treenisin häält, tundsin mõnu laulmisest (esinemisest küll mitte väga, sest ma poleteab mis suur laulja), kohtusin mõnusate inimestega. ma tean, et mõni nüüd ütleb, et siis parem ära käigi kirikus laulmas. aga öelge seda tähtile! kui kooris laulaks ainult inimesed, kes igal väljalaulmisel megalt tunneks et nad vaimulikult teenivad, siis ma arvan, et sellist teenimisviisi nagu koor tõenäoliselt polekski. no ei tea, andestagu mu uskmatus kui ma eksin.
ma tõesti loodan, et enamik kooriliikmeid suhtuvad teisiti kui mina. ma tean, et ma pole väga vaimline inimene. pigem mõnude. (insert string of noughty thought here.)
(muide, trükin ühe käega, sellest ka trükitähtede puudus, vabandan.)
1. Kus viga näed enda juures laita, seal on ka võimalus kasvada:P Ok, ok, tegelt tahtis öelda, et ma usun, et praktiliselt kõigil on ikka see esinemisfaktor ka asja juures, sest me oleme ikkagi inimesed. Aga kas pole tore see, et kus me viga teame olevat, on meil ka võimalik areneda. Ja siiski, ma usun, et Jumalal on igatahes suurem heameel sellest, kui me ka vigasena laualem kui et lihtsalt viga näeme ja sellepärast üldse loobume.
2. Aamen! minust suuremat perekonda investeerimise jutlustajat vist küll ei ole olemas (noh vähemasti mõttes jutlustan ma sellest kogu aeg ja lähematele inimestele ka kui nad jälle kuulata jaksavad). Niisis olen 100% nõus. Aga väga oluline on ka see koosolemise kvaliteet. Näiteks koos televiisori vaatamine ei ole minu arvates päris investeerimine, sest suhtlemist kui sellist ju ei toimu (vbolla mõnede erandlike inimeste ja saadete puhul). Ja igasugu muid ebakvaliteetseid ajaveetmisviise on veel. Ma sellega ei tahtnud päris ausalt öelda midagi sinu ja Indreku kohta, sest ma ei tea teie kohta nii palju (kahjuks!), lihtsalt üks oluline asi selle teema juures mu meeles, mida ma mõnede lähedaste suhetes nagu kahjuks näen.
3. Olen ka väga väga nõus. Igatahes olgu tervis esikohal. Ja parem teha vähemaid asju kvaliteetselt kui paljusid niimoodi hädiselt.
Kokkuvõtteks. Mul on väga hea meel, et otsustasid laulmas jälle käia. Täitsa egoistlikel põhjustel, aga noh, need ka põhjused:P Mis muide mitte kuidagi ei mõjutanud minu juttu selles sinu laulmise-postituste-seerias.
Kohtumiseni siis loodetavasti esmaspäeval;)