J=j?
Kui tihti ma endale ütlen: "See on nii ebaõiglane, miks mul ei õnnestunud, ma ju läksin ja tegin uskudes Sinusse, Sinu nimel. Ma ju usun väesse, aga ei õnnestunud! Miks?"
"On olemas vaid kaks rõõmu. Üks on see, kui Jumal vastab kõigile su palvetele; teine see, kui sa ei saa vastust kõigile oma palvetele. Usun seda, kuna olen leidnud, et Jumal teab mu vajadusi lõputult paremini kui ma ise."
Joni Earekson Tada
"Ühe sekundiga muutus toimeka noore naise elu ratastooli keskseks, sest ta murdis sukeldumisel oma kaelalüli. Joni Eareckson Tada on suutnud oma lugu jutustada äärmisel avalalt ning suudab panna terve inimese mõistma halvatu läbielamisi. Raamat jutustab väga pikkamisi ja läbi raskuste tulnud usu võidust katsumuste ja õnnetuse üle."
See siin on raamatu tutvustus, mille kopeerisin Logose leheküljelt. Ma ei ole lugenud raamatut Jonist, kuid ma olen näinud filmist mingit osa. Filmis oli nii, et ta uskus, et kui uskudes Jumalasse teeb trenni, siis ta saab terveks. Aga ei saanud. Mitte füüsiliselt. Ta JÄIGI ratastooli. Jumal leidis, et olulisem on, kui terve ta on vaimselt. Selle peale hakkab minul piinlik Jumalalt midagi nõuda. Mul on piinlik Jumala peale solvuda. Ma mõtlen mitu korda järele, kas esitada Jumalale küsimust "miks". Teades seda, mida ma tean nüüd Jonist, saan aru, et küsimusele "miks" vastab Jumal "sest sulle oli seda vaja".
Ma tean nüüd, et paljud asjad, mida ma endale soovisin, kui olin 20. aastane ja mida Jumal mulle siis, 10 aastat tagasi, ei andnud, oleks mind kõvasti kahjustanud.
Jumal on mulle nii palju head teinud. Vastates "ei", või mitte aidates millegagi hakkama saada. Või näiteks minu Abikaasa diabeet. Jumal ei võtnud seda haigust lihtsalt ära, kuigi ta saaks. Võiks ju küll. Ilmselt võiks see haigus olla mingis asjas teistele tunnistuseks. Muidugi kui me laseme. Kui me kibestume ja ei lase Jumalal tegutseda, sest "miks ma peaksin kui Jumal ei ......" ei tule sellest asjast midagi head.
Meenub üks lugu, mille Ingmar Kurg kunagi liidu listi kirjutas. *
"Pastor valmistus ette jõulujumalateenistuseks. Kantsli läheduses oli kaunistus, kus oli Jeesus sõimes ja tema juures Joosep ja Maarja. Mingi hetk avastas pastor, et Maarja kuju on kadunud. Mõne aja pärast avastab, et üks poiss kõnnib minema mööda vahekäiku, Joosep kaenlas. Pastor läks sõime juurde ja avastas sõimes kirja. "Jeesus. Kui sa ei täida mu jõulukingi soovi** , ei näe sa oma vanemaid enam kunagi."
Absurd, eksole? Kuid kui tihti me ise sarnaselt käitumine? "Issand, anna mulle seda, mida ma tahan." Kui ta aga ei anna, kukume süüdistama. Ongi asi, mille üle inimene peaks mõtlema. Kas kohtleme Jumalat kui Jumalat, või kui jõuluvana.
____________________________________________
* Panin ta kirja mälu järgi, nii et võib olla on jutus ebatäpsusi.
**Ingmaril oli vist ka kirjas, mida see poiss soovis, ma ei mäleta seda.
"On olemas vaid kaks rõõmu. Üks on see, kui Jumal vastab kõigile su palvetele; teine see, kui sa ei saa vastust kõigile oma palvetele. Usun seda, kuna olen leidnud, et Jumal teab mu vajadusi lõputult paremini kui ma ise."
Joni Earekson Tada
"Ühe sekundiga muutus toimeka noore naise elu ratastooli keskseks, sest ta murdis sukeldumisel oma kaelalüli. Joni Eareckson Tada on suutnud oma lugu jutustada äärmisel avalalt ning suudab panna terve inimese mõistma halvatu läbielamisi. Raamat jutustab väga pikkamisi ja läbi raskuste tulnud usu võidust katsumuste ja õnnetuse üle."
See siin on raamatu tutvustus, mille kopeerisin Logose leheküljelt. Ma ei ole lugenud raamatut Jonist, kuid ma olen näinud filmist mingit osa. Filmis oli nii, et ta uskus, et kui uskudes Jumalasse teeb trenni, siis ta saab terveks. Aga ei saanud. Mitte füüsiliselt. Ta JÄIGI ratastooli. Jumal leidis, et olulisem on, kui terve ta on vaimselt. Selle peale hakkab minul piinlik Jumalalt midagi nõuda. Mul on piinlik Jumala peale solvuda. Ma mõtlen mitu korda järele, kas esitada Jumalale küsimust "miks". Teades seda, mida ma tean nüüd Jonist, saan aru, et küsimusele "miks" vastab Jumal "sest sulle oli seda vaja".
Ma tean nüüd, et paljud asjad, mida ma endale soovisin, kui olin 20. aastane ja mida Jumal mulle siis, 10 aastat tagasi, ei andnud, oleks mind kõvasti kahjustanud.
Jumal on mulle nii palju head teinud. Vastates "ei", või mitte aidates millegagi hakkama saada. Või näiteks minu Abikaasa diabeet. Jumal ei võtnud seda haigust lihtsalt ära, kuigi ta saaks. Võiks ju küll. Ilmselt võiks see haigus olla mingis asjas teistele tunnistuseks. Muidugi kui me laseme. Kui me kibestume ja ei lase Jumalal tegutseda, sest "miks ma peaksin kui Jumal ei ......" ei tule sellest asjast midagi head.
Meenub üks lugu, mille Ingmar Kurg kunagi liidu listi kirjutas. *
"Pastor valmistus ette jõulujumalateenistuseks. Kantsli läheduses oli kaunistus, kus oli Jeesus sõimes ja tema juures Joosep ja Maarja. Mingi hetk avastas pastor, et Maarja kuju on kadunud. Mõne aja pärast avastab, et üks poiss kõnnib minema mööda vahekäiku, Joosep kaenlas. Pastor läks sõime juurde ja avastas sõimes kirja. "Jeesus. Kui sa ei täida mu jõulukingi soovi** , ei näe sa oma vanemaid enam kunagi."
Absurd, eksole? Kuid kui tihti me ise sarnaselt käitumine? "Issand, anna mulle seda, mida ma tahan." Kui ta aga ei anna, kukume süüdistama. Ongi asi, mille üle inimene peaks mõtlema. Kas kohtleme Jumalat kui Jumalat, või kui jõuluvana.
____________________________________________
* Panin ta kirja mälu järgi, nii et võib olla on jutus ebatäpsusi.
**Ingmaril oli vist ka kirjas, mida see poiss soovis, ma ei mäleta seda.
Kommentaarid
Sul on õigus. Muide, eelkooliealised lapsed peavad Jõuluvana ja Jumalat samaks ehk siis Jumal on nende jaoks soove täitev hiiglaslik habe taevas, aga üle 7-aastastel peaks see ettekujutus ikkagi tasapisi kaduma...
Heheh see I alaealise fakt on nii kummaline aga tõele vastav tagasivaade - heheh, kui paljud asjad tegelikult nii on ;)
Mul on arvuti ekraanil taust ingliskeelse tekstiga:
Ma palusin jõudu. Jumal andis raskused tugevamaks saamiseks.
Ma palusin tarkust. Jumal andis mulle probleemid lahendada.
Ma palusin julgust. Jumal andis mu ellu ohud, millest läbi tulla.
Ma palusin kannatlikkust. Jumal pani mind olukordadesse, kus pidin ootama.
Ma palusin armastust. Jumal andis raskustes inimesed, keda aidata.
Ma palusin teeneid. Jumal andis mulle võimalusi.
Ma ei saanud midagi, mida ma palusin. MA SAIN KÕIK, MIS MUL OLI VAJA.