Kivi paigast...
Jah. Ka mina tundsin midagi eile õhtul.
Ma ei ole tundnud, et peaksin Lootuse festivalile minema. Esiteks on see minu ametit arvesse võttes võimatu. Õpetaja ei saa mai lõpus, viimasel nädalal, mitte kuhugi minna. Ainult matustele võib-olla... Eile kuulasin T juttu ja mõtlesin, et ei tea, kas minu sees on siis midagi väga viltu? Kas ma peaksin tegelikult minema? Samuti tuli T poolt lause "normaalse kristliku elu tulemuseks on teised päästetud", või oli lause mõte selline. Tabasin end mõttelt, et minu elus neid ei ole. Hakkasin juba omaenda õnnetuses praadima, nii murdosa sekund jooksul jõudsin juba mõelda, et olen ikka üks läbikukkunud kristlane. Ei jõudnudki nende mõtetega kuigi kaugele, kui minu silme ees hakkasid vilkuma näod, need näod, keda olen pühapäevakoolis õpetanud ja kes on siiani Kaljus, üks neiu, kes oli maandunud Olevistes..... Neiu leidis mind Orkutist (see on ikka üks hea koht) ja kirjutas oma elust natuke)
Siis tõusid minu silmi tänupisarad.
Jumal ei lase süüdistajal meid puutuda.
Olen Jumalale tänulik selle eest, et ta mulle need noored meelde tuletas.
Ma ei ole lõiganud, kuid Jumala abiga olin üks paljudest külvajatest. Ükskõik, kui tühine see külvamine siis ka oli, aitas see ehk midagi kaasa...
Sellel hetkel tundsin minagi, et mingi tohutu kivi on liikunud. Mu elu ei ole tühine. Ei ole.
Ma ei ole tundnud, et peaksin Lootuse festivalile minema. Esiteks on see minu ametit arvesse võttes võimatu. Õpetaja ei saa mai lõpus, viimasel nädalal, mitte kuhugi minna. Ainult matustele võib-olla... Eile kuulasin T juttu ja mõtlesin, et ei tea, kas minu sees on siis midagi väga viltu? Kas ma peaksin tegelikult minema? Samuti tuli T poolt lause "normaalse kristliku elu tulemuseks on teised päästetud", või oli lause mõte selline. Tabasin end mõttelt, et minu elus neid ei ole. Hakkasin juba omaenda õnnetuses praadima, nii murdosa sekund jooksul jõudsin juba mõelda, et olen ikka üks läbikukkunud kristlane. Ei jõudnudki nende mõtetega kuigi kaugele, kui minu silme ees hakkasid vilkuma näod, need näod, keda olen pühapäevakoolis õpetanud ja kes on siiani Kaljus, üks neiu, kes oli maandunud Olevistes..... Neiu leidis mind Orkutist (see on ikka üks hea koht) ja kirjutas oma elust natuke)
Siis tõusid minu silmi tänupisarad.
Jumal ei lase süüdistajal meid puutuda.
Olen Jumalale tänulik selle eest, et ta mulle need noored meelde tuletas.
Ma ei ole lõiganud, kuid Jumala abiga olin üks paljudest külvajatest. Ükskõik, kui tühine see külvamine siis ka oli, aitas see ehk midagi kaasa...
Sellel hetkel tundsin minagi, et mingi tohutu kivi on liikunud. Mu elu ei ole tühine. Ei ole.
Kommentaarid